Sood Eestis
Eestis on turbaalasid suhteliselt palju. Soostumuselt riigi pindala kohta (u 22% Eesti maismaast on turbaala) oleme maailmas riikide arvestuses Soome (31%) järel suisa teisel kohal!
Siiski tuleb meeles pidada, et enamik Eesti soostunud aladest on tänaseks päevaks ära kuivendatud ning sellistel aladel enam turvast juurde ei teki - need alad ei ole enam "elavad" sood. Eelpool mainitud turbaladel ladestub turvast tänapäevalu ligikaudu ¼ pindalal. Seega saame me öelda, et Eestis katavad sood praegu ca 6% ja turbaalad (kunagised sood) veel lisaks umbes 16% maismaast.
Üksikutest soodest võivad moodustuda ulatuslikud märgalakompleksid (soostikud), kus suured rabalaamad vahelduvad soometsade, soosaarte ning järvede, jõgedega. Eesti suurimad säilinud soostikud (erinevat tüüpi soode kompleksid) on Puhatu ja Epu-Kakerdi. Tuntuimaks sooderikkaks alaks on Eestis Soomaa; pindalaliselt väga suured on ka Agusalu-Puhatu, Muraka ning Emajõe Suursoo soostikud.
Kõrvaloleval kaardil on näidatud Eesti turbaalad, alusjoonis pärineb raamatust "Geology and mineral resources of Estonia".
Sood võivad tekkida mitmel viisil, kuid Eestis on üldjoontes soo tekkepõhjuseid kaks:
A) veekogu soostumine – järv hakkab tasapisi toitainete rohkuse tõttu kinni kasvama, sest osa kasvuperioodi jooksul kasvanud taimemassist ei jõua ära laguneda ning kuhjub aasta-aastalt järve põhja järvemudana. Aegamööda (st aastasadade jooksul) täitub järvenõgu täiesti ning järvemuda peal hakkab kasvama madalsoole iseloomulik taimestik.
B) mineraalmaa soostumine – vesisel maapinnal hakkab kasvama sootaimestik. Veerohkus on enamasti põhjustatud kehvast äravoolust (sademevesi ei saa mööda maapinda ära voolata) ja kõrgest põhjavee tasemest, mis ei lase veel maapinda imbuda ning hoiab ala niiskena ka sademetevaesel perioodil.
Ühe soo piires võivad esineda mõlemad soostumistüübid. Näiteks on soo keskmes kinnikasvanud järv, mida tunneme ära kunagise järvemuda põhjal ning selle ümber paikneb maismaalise soostumise vöönd. Soodele on iseloomulik ka laienemine, sest rabafaasist alates hakkab soo pealt mahavoolav vesi muutma järjest märjemaks ka ümbritsevaid alasid. See on hästi näha soosaarte „uppumisel“, kus esialgselt mineraalne kõrgendik jääb lõpuks tasapisi kasvavast soopinna taustal hoopis madalamale ning lõpuks „upub“ soo sisse st turbasamblamass valgub tasapisi peale.
Turba ladestumine on väga aeglane. Üldiselt kulub ühe meetri turba tekkimiseks ligikaudu 1000 aastat, kuid kasvutempo võib olla nii ajaliselt kui ruumiliselt väga erinev. Nii võib turba teke sademevastel kliimaperioodidel suisa katkeda ja turbalasund põlengute tagajärjel isegi õheneda, veerohkemal ajal tüseneb turbakiht jõudsamini. Üsna tüüpiline on soode laienemine tavaliselt soo keskel oleva raba ümber kasvavate soometsade hävimise (tuli, tuul) sh. raiete tagajärjel.
Aegamisi kasvav turbakiht talletab endasse ka infot ümbritseva keskkonna kohta (näiteks tuulega kohale kantud õietolmu näol) ning on seetõttu väärtuslik „loodusarhiiv“.
Eesti üks tuntuimaid soodeuurijaid, Viktor Masing, sõnas kord, et sood on juba oma vanuse tõttu loodusmälestised. Kui ajalisest skaalast soostumise juures pisut täpsemalt rääkida, siis Kõrg-Eestis küündib mõne soo vanus kuni 11 000 aastani. Madal-Eestis algas soostumine u 1500 aastat hiljem, seega 8500 aastat tagasi, mil kliima soojenedes soostumine intensiivistus. Veetaseme tõus soodustas ka madalsoode pindala kasvu; intensiivsem järvede kinnikasvamine algas umbes 6500 a tagasi. Samasse ajavahemikku jääb ka juba olemas olnud madalsoode arenemine siirdesooks ja seejärel rabadeks. Soode laienemise näitena on esitatud Soomaa arenguskeem (Pajula, 1997 põhjal).
Võimalik on ka vastupidine protsess, kus veetaseme alanedes hakkavad üha jõudsamalt sootaimestikku asendama hoopis metsaliigid. Tähtsat rolli mängib puude esinemine, sest lehtede kaudu juhivad puud suures koguses vett maapinnast minema. Nii suudavad ka "uppuvad“ soosaared metsa olemasolul kaua aega soo "pealetungile" vastu panna, kuid puude kadumisel (lageraie, põleng, tormimurd) kaovad nad kiiresti samblavaiba alla. Looduslikult eeldaks aga selline arengusuund meie kliima märgatavat muutust ning praktiliselt on selle arengusuuna taga pea alati inimtegevus.
Viited:
Raukas, A. (koost). 1995. Eesti Loodus. Tallinn. Valgus. Eesti Entsüklopeediakirjastus. 606 lk.
Raukas, A., Teedumäe, A. (toim.). 1997. Geology and Mineral Resources of Estonia. Estonian Academy Publishers, Tallinn. 436 lk.
Pajula, R. 1997. Spatio-temporal development of the Soomaa mire system in SW Estonia. Ecology, pp. 194–208.
