Soodes pesitsevad linnuliigid
Nagu on sooelupaigad väga toitainevaesed kooslused, on ka nende haudelinnustik liigivaene ning pesitsustihedus, võrreldes näiteks merelaidude ja rannaniitudega, küllalt tagasihoidlik. Sellest hoolimata pakuvad sood elupaiku kõige haruldasematele ja ohustatumatele haudelindudele. Eesti haudelinnustikus on 7 liiki, kes pesitsevad ainult soodes (sh lammisoodes). Nendeks on üks kanaline (rabapüü), viis kurvitsalist (mudanepp, rüüt, väikekoovitaja, mudatilder, heletilder) ning üks värvuline, kelleks on hallõgija.
Eesti soode arvukaim haudelind on metskiur, keda viimastel hinnangutel esineb soolindude seirealadel (üle 100 ha rabad ja siirde- ning madalsood) vähemalt 17 500 pesitsuspaari. Arvukuselt järgneb põldlõoke (4500 paari), metsvint (3500 paari) ning sookiur (3100 paari). Metsvint ning metskiur on värvulised, kes asustavad soode puisemaid serva-alasid. Liikudes soo keskosa poole, kus reeglina on lagedam ja märjem, muutub ka linnukooslus põnevamaks. Lagedamates ja märjemates kohtades domineerivad värvulistest juba kadakatäks ning sookiur ning täiesti lagedatel põldlõoke.
Laia elupaigavalikuga värvuliste kõrval on sooelupaigad, kuid eelkõige just lagerabad ning siirdesood väga oluliseks elupaigaks paljudele kitsa elupaiganõudlusega liikidele ehk elupaigaspetsialistidele. Üks selline liigirühm on kahlajad ehk kurvitsaliste Charadriiformes seltsi tüllaste, kurvitslaste, merisklaste ja naaskelnoklaste sugukonda kuuluvad liigid, kellele lisaks ülalnimetatud soospesitsejatele tuleb nimetada veel liigid, kes on mitmebiotoopsed. See tähendab, et osa nende haudeasurkonnast pesitseb ka mererannikul, rannaniitudel, luhaniitudel, kultuurniitudel. Nendeks liikideks on: kiivitaja, väiketüll, suurkoovitaja, mustsaba-vigle, tutkas, niidurüdi, punajalg-tilder, tikutaja.
Kõige arvukama sookahlaja – rüüda – levikut määrab üle 100 ha suuruste lagerabade esinemine, mida leidub arvukalt Vahe-Eesti metsade ja rabade vööndis. Suurimad rüüda asustustihedused jäävad aga Lääne-Eesti lagedatele platoorabadele. Selliste rabade karakterliigid ongi põldlõokesed, rüüdad ja väikekoovitajad.
Kui rüüt on tundlik soo puistumise suhtes, siis mõnevõrra tolerantsem on mudatilder, kes eelistab märjemaid sooelupaiku, kus esinevad ka älved, veekogud või madala veega alad. Mudatilder pesitseb Eestis ka lammisoodes.
Mustsaba-viglede arvukus on soodes järjepanu tõusnud alates 90ndatest suunaga läänest itta. Kui mustsaba-vigle oli veel 70ndatel valdavalt ranna- ja luhaniitude haudelind, siis tänase seisuga paikneb Eesti pesitsusasurkond enamjaolt Lääne-Eesti soodes: Marimetsa, Lihula, Laisma, Võlla rabades. Lisaks nimetatud soodele esineb mustsaba-viglet märkimisväärselt veel Kuresoos, Põltsamaa rabas, Muraka rabas ning Agusalu soodes. Viimasel ajal on mustsaba-vigle asustus tekkinud ka Kõnnumaa soodesse (Keava ja Pususoo), seega sisemaa soode koloniseerimine jätkub.
Mustsaba-vigle levikule on vastupidine heletildri levik – suunaga idast läände. Heletilder on põhjapoolse levikuga liik ning asub siin oma pesitsuslevila lõunapiiril. Nii on heletilder levinud eelkõige Ida-Eestis, kuid laiendab aegamisi oma levilat lääne ning lõuna suunas. Üksikud paarid on jõudnud ka Loode-Eestisse. Edela suunal piirdub püsiv asustus Soomaa rahvuspargi soodega.
Väikekoovitaja levikut määravad suured soostikud: Puhatu-Agusalu, Muraka, Soomaa, Lihula-Lavassaare. Suurkoovitaja levik on hajusam ning sõltub suuresti kultuurmaastiku saadavusest pesitsuselupaigaks oleva soo ümbruses. Viimasel kümnendil on täheldatud suurkoovitaja arvukuse tõusu uuritud soodes. Selle oletatavaks põhjuseks on rohumaade kasutuse intensiivistumine, kuid võimalik, et ka röövlussurve vähendamine. Suurkoovitaja asurkonna tõus soodes käib käsikäes nende pesitsusasurkonna kahanemisega kultuurmaastikes, mida võib võrrelda mustsaba-vigle Eesti pesitsusasurkonnas aset leidnud muutustega.
Eesti sood kui linnuelupaigad
Kahlajate mõttes asuvad kõige linnurikkamad sood Lääne-Eestis (Lihula-Lavassaare soostik) ning ka Alutagusel (Muraka ja Puhatu-Agusalu soostikud). Lääne-Eestis on kõige väärtuslikumaks sooelupaigaks ulatuslikud mudaälvestikud, mis asuvad piirkonnale iseloomulikel platoorabadel, reeglina massiivi keskosas. Seda tüüpi sood on meil Elbu, Kõima, Laisma, Lihula ja Marimetsa rabad. Ka õõtsik-siirdesood ja õõtsik-madalsood on linnustiku mõttes väga väärtuslikud linnuelupaigad, kuid reeglina on nende levik soomassiivil küllalt piiratud. Nõnda joonistuvad soomassiivil välja kõrge väärtusega linnuelupaigad, kus kahlajate asustustihedus on lokaalselt võrreldes kogu soomassiiviga kordades kõrgem. Sellised kõrge väärtusega elupaigalaigud ongi säilinud suurtes soostikes, mistõttu sõltub sookahlajate levikupilt suuresti Eesti suuremate soostike levikust.
Teksti koostas: Meelis Leivits
Viimati täiendatud: jaanuar 2025