Soodes mõjutavad loomastiku elutingimusi vesine pinnas, rabades ja siirdesoodes happeline keskkond ning „rohusööjate“ pilgu läbi üldine toidunappus. Ühtpidi seavad soodes valitsevad tingimused paljude loomaliikide esinemisele piirangud, kuid samas on soodes leidnud elukoha liigid, kes ei saa mujal elada.
Madal- ja siirdesood on loomastiku (v. a linnustiku) poolest ja eriti selgrootute osas liigirikkamad kui rabad ning ka loomade asustustihedus on neis enamasti kõrgem. Puissood on enamasti loomarohkemad kui lagesood.
Imetajad
Eesti faunas pole imetajaid, kes elutseks vaid soodes. Suurimetajad liiguvad soodesse aastaajati, enamasti suvel, või läbivad soid rännete käigus.
Üheks tavalisemaks liigiks soodes on põder, kes eelistab lagesoodele siiski lehtpuude ja põõsastega sooservi, mis pakuvad rohkem toitu. Talveks siirduvad põdrad kuivematele aladele. Ka metssead kasutavad sageli soid, peamiselt madalsoid ja madalsoo- ning lodumetsi, kus nad kümblevad mudastes loikudes ning leiavad hiljem külmuvast pinnasest hõlpsamini toitu kui kuivematelt aladelt.
Hundid läbivad sageli soid rännetel ning kasutavad soosaari ja soode tihedamaid servametsi poegimiseks. Soosaartel elutsevad tihti ka mägrad ja rebased. Karusid meelitavad soodesse peamiselt marjad. Levinud liigiks on soodes valgejänes, kes asustab peamiselt rabametsi ja puisrabasid.
Soodes paiknevatel kraavidel ja ka looduslikel vooluveekogudel elutseb sageli kobras, aidates kaasa soode loodusliku veerežiimi taastamisele. Kärplasi, nagu: metsnugist, tuhkurut, kärpi ja nirki, lagesoodes reeglina ei elutse, kuid neid võib kohata kuivemates ja parema kasvuga soode servametsades. Kõrge veetaseme tõttu puuduvad lagesoodes reeglina hiirlased ning neid võib enamasti leida vaid kuivemates servametsades.
Kahepaiksed ja roomajad
Sood ei ole kahepaiksetele enamasti nii heaks elupaigaks kui niisked niidud ja lehtmetsad. Siiski leidub kõigis sootüüpides rohukonna ja rabakonna, kellest viimane eelistab, nagu nimigi ütleb, elupaigana rabasid. Osades soojärvedes, mille vesi juhtub olema toitaineterikkam ning aluselisem, elutsevad ka nn rohelised konnad, eelkõige veekonnad. Samuti elutseb sooveekogudes, eelkõige vanades turbakarjäärides, sabakonnaline tähnikvesilik.
Kahepaiksete levik oleneb neile sobivate sigimisveekogude olemasolust. Sigimispaiku pakuvad rohketoitelisemad laukad ja soode servades paiknevad järvikud, aga ka suuremad seisva veega kraavid. Soojärved sobivad konnadele sigimispaigaks siiski vaid juhul, kui seal puuduvad kalad, kes sööksid konnakullesed ära. Ka soode taastamisega paisutatud kraavid ja taastamistööde käigus tekkinud suuremad turbakaeveaugud pakuvad konnadele kudemispaiku.
Roomajatest on soodes üsna tavaliseks ja sageli arvukaks liigiks arusisalik, kes eelistab elupaigana kuivemaid puisrabasid ja hõredaid-valgusküllaseid rabametsi. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele leidub madusid soodes võrdlemisi vähe. Rästik võib elutseda eelkõige kuivemates või kuivendatud raba servades ja soode valgusrikkamates servametsades. Veel haruldasem on soodes nastik, keda võib siiski kohata rannikusoodes ning soid läbivate veekogude piirkonnas. Üleujutatavatel sooaladel roomajad puuduvad, kuna seal on nende talvitumiseks tingimused liiga märjad.
Kalad
Rabajärvedes leidub kalu enamasti vähe ja liikidest elutseb seal vaid ahvenaid, harvem ka hauge. Rohketoitelisemates soojärvedes elavad särjed ning kogred.
Mineraalmaaga piirnevate järvede, põhjaveetoiteliste jäänukjärvede ning jõgedega ühenduses olevate soojärvede kalastik võib aga olla võrdlemisi rikas. Näiteks on Endla soostiku keskel paiknev Endla järv tuntud oma kalarikkuse poolest. Rabalaugastes kalu reeglina ei ole, kuna läbivooluta laugaste vees ei ole talvise jääkaane all nende eluks piisavalt hapnikku. Samuti on kalade toidubaas ehk laugaste ja rabajärvede putukafauna suhteliselt vaene ja vähearvukas.
Selgrootud
Väljaspool laukaid pakuvad sood elupaiku hulgale putukaliikidele, kes mujal ei elutse. Kõige liigirikkam sootüüp on putukate poolest madalsoo, millele järgneb raba ning kõige vaesem on siirdesoo. Soodes, eriti rabades elab arvukalt ämblikke, kelle kastepiiskadega kaetud võrkudest võivad puisrabad ja rabametsad suvehommikutel lausa valendada. Ämblikke on leitud Eesti rabadest 187 liiki, siirdesoodest 170 liiki ning madalsoodest 156 liiki.
Putukatest leidub rabades palju mardikaid ja kiile, samuti liblikaid. Eesti rabades elab u 1200 putukaliiki, sealhulgas 250 liiki mardikalisi, u 250 liiki liblikalisi, 300 liiki kahetiivalisi ning üle 100 liigi nokalisi.
Sageli on soodes elavad putukaliigid seotud konkreetse taimeliigiga, kellest nende vastsed või ka valmikud toituvad. Sipelgad elavad peamiselt soodes, kus kõrgvesi maapinda üle ei ujuta. Seetõttu on sipelgaid enim kuivemates rabaosades, kus nad rajavad oma pesad peamiselt kõrgemate karusamblamätaste, aga ka turbasamblamätaste sisse. Seega istudes rabas kõrgele ja tugevale mättale, võib sealjuures sageli sattuda sipelgapessa.
Soodes leidub rohkelt inimese jaoks tüütuid putukaid: sääski, parme ja kihulasi. Sääskede vastsed arenevad rabaveekogudes, parmude omad niiskes turbasamblas või lausa turbas. Kui parmud ja vähemal määral ka sääsed jälitavad parvena soos matkajat, siis kihulased on paiksed, mistõttu neist on võimalik edasi liikudes vabaneda.
Soodes elab mitmeid kaitstavaid putukaliike, kes sõltuvad soode säilimisest ja heast seisundist. Silmapaistvaimad neist on kaitstavad kiilid nagu valgelaup–rabakiil ja rohe–tondihobu, kelle vastsed elavad rabalaugastes ja soojärvedes.
Kojaga teod elavad enamasti vaid madalsoodes, kus on piisavalt kaltsiumi, et koda moodustada. Kõige arvukamad on soodes mõne millimeetri suurused ja seetõttu tavainimesele märkamatud pisiteod (perekond Vertigo), kellest mitmed liigid on kaitse all.
Teksti koostas: Raimo Pajula
Viimati täiendatud: jaanuar 2025
Viited:
Valk, U. (koostaja) 1988. Eesti sood.
Vares, K. 2015. Eesti soode entomofauna. Bakalureusetöö, Eesti Maaülikool, Põllumajandus- ja keskkonnainstituut.