Sammaldel on mitmekesine ja oluline roll Maa ökosüsteemides. Paljud samblaliigid ehk brüofüüdid kasvavad kohtades, kus muud taimed kasvada ei suuda. Neid leidub kividel, puutüvedel, koobastes, soodes jne, kus nad loovad sageli sellise kasvukeskkonna, mis hakkab omakorda mõjutama seal valitsevaid elutingimusi. Soodes osalevad samblad nii ümbritseva keskkonna keemilise koostise ja niiskusrežiimi reguleerimises kui ka turba moodustamises.
Kui viimases, 1998. aastal välja antud Eesti sammalde määrajas on kirjeldatud 527 liiki samblaid, siis 2023. aasta Eesti sammaltaimede nimestikus on toodud üle 600 liigi, millest üle 40 on meil kaitse all (Vellak et al., 2023). 1982. aastal koostasid L. Kannukene ja M. Kask Eesti soosammalde nimekirja, kuhu kuulus 153 liiki. Paarkümmend aastat hiljem on sookooslustes kasvavate liikide nimekiri kümnete liikide võrra täienenud. Osa sellest muutusest on seotud uute liikide leidmisega, osalt tuleneb see liikide määramises toimunud muutustest. Näiteks aastaid lillaka turbasamblana (S. magellanicum) tuntud liik jaotati meil kaheks liigiks – raba-turbasamblaks (S. medium) ja varju-turbasamblaks (S. divinum).
Erinevates sootüüpides valitsevad erinevad hüdroloogilised ja keemilised tingimused, mis omakorda määravad seal kasvavate taimeliikide koosseisu. Lisaks on igal liigil just talle omane toitainete ja niiskustingimuste nõudlus, mis määrab, millises kasvukohas ta kasvada suudab. On liike, kes on keskkonnatingimuste suhtes tolerantsemad, ning on liike, kellel on väga spetsiifilised nõudmised.
Madalsood toituvad lisaks sademetele ka pinna- ja põhjaveest, olles seetõttu toitaineterikkamad kui rabad. Valdavalt kasvavad madalsoodes nn pruunsamblad (pärislehtsamblad). Sageli võib leida järgmisi liike: täht-kuldsammal, tava-skorpionsammal, harilik teravtipp, harilik tiivik, harilik skorpionsammal jt (Paal, Leibak, 2013).
Siirdesood esindavad üleminekut madalsoo ja raba arengu vahel, seetõttu võib ka samblarinde liigiline koosseis olla mitmekesine. Siirdesoodest võib leida nii turbasamblaid kui pärislehtsamblaid.
Rabad saavad oma vee ja toitained peamiselt sademetega ning neid iseloomustab toitainetevaene ja happeline keskkond. Sammaldest kasvad seal valdavalt turbasamblad: pruun turbasammal, punane turbasammal, raba-turbasammal jt. 2024. aastal ilmus täiendatud trükk Eesti turbasammaldest , milles on kirjeldatud 40 Eestist leitud turbasambla liiki, lisaks levikukaardid ja fotod.
Turbasammalde märkimisväärseks eripäraks on suur veeimavusvõime. Nad on suutelised hoidma vett 15 kuni 20 korda üle oma kuivmassi, mis tingib selle, et rabapind on niiske ka kuival ajal.
Soode põhitüüpide jaotusele lisaks väärivad sammalde poolest eraldi äramärkimist ka allikasood ja soometsad, kus võib leida mitmeid haruldasi ja kaitsealuseid samblaliike. Näiteks allikasoodes kasvab: läikiv kurdsirbik, mustpeasammal, põhja-roodik ning soometsades Wulfi turbasammal.
Teksti koostas: Kairi Sepp
Viimati täiendatud: jaanuar 2025
Viited:
Ingerpuu, N., Nurkse, K., Vellak, K. 2014. Bryophytes in Estonian mires. Estonian Journal of Ecology, 63 (1), 3−14. DOI: 10.3176/eco.2014.1.01.
Kannukene, L., Kask, M. 1982. A preliminary list of bryophytes of Estonian peatlands. Rmt-s Peatland Ecosystems (toim. Masing, V.), 34-38. Estonian Contributions to the International Biological Programme. Academy of Sciences of the Estonian S.S.R., Tallinn.
Paal, J., Leibak, E. 2013. Eesti soode seisund ja kaitstus. Eestimaa Looduse Fond. Tartu.
Rydin, H., Jeglum, J. 2006. The Biology of Peatlands. Oxford University Press, New York.
Vellak, K., Ingerpuu, N., Karofeld, E., 2024. Eesti turbasamblad. Teine, täiendatud väljaanne. Tartu Ülikooli Kirjastus.
Vellak, K., Ingerpuu, N., Kupper, T., Ehrlich, L., Leis, M., Kannukene, L. 2023. Checklist of Estonian bryophytes. Eesti sammaltaimede nimestik.