Sood on seentele vähesobilikud elupaigad. Soometsad võivad siiski olla üsna seenerikkad ja inimesele meeldiva seenesaagiga. Seevastu lagesood on ühed seenetühjemad looduslikud kooslused, kus küll keegi seenel ei käi.
Soode seenevaesusel on kaks peamist põhjust:
1) seened on väga aeroobsed organismid. Nad on evolutsioonis kujunenud just õhulises keskkonnas – veekogude orgaanilistes rannavallides, kus seeneniidistik andis suurepärase konkurentsieelise bakterite ees. Seentest on erandiks pärmid, kes suudavad elada õhuvabas keskkonnas.
2) seened vajavad enda eluks teiste toodetud orgaanilist ainet, aga soode orgaanilise aine tootlikkus on väike. Veel hullem – suur osa sellestki orgaanilisest ainest jääb seente söömise ulatusest välja, kuna satub kiiresti õhuvabasse turbasse.
Sellele vaatamata on soodes omad seened. Erinevates soo tüüpides on erinevad liigid ja paljud neist on tüüpidele eriomased.
Soometsad
Soometsad huvitavad ka tavaseenelisi, kuid nende puhul tuleb eristada raba- ja madalsoometsi. Siirdesoometsad on nende kahe koosluse vahepealsed.
Rabametsade pinnas on toitainevaene ja happelise reaktsiooniga. Sellistes oludes panustavad puud kõige rohkem koostööle seentega ja nii on sealne seenesaak suurim. Rabamändidega koos kasvab palju seeneliike, mida kohtab ka kuivades nõmme- ja palumetsades. Seal kasvavad: männiriisikad, sooriisikad, liivtatikud, kitsemamplid ning kirbed, tuhmuvad ja soopilvikud. Samas on paljud liigid rabastuvatele ja rabametsadele eriomased – näiteks leidub seal sootatikuid ja kollakaspruune kärbseseeni rõngata kärbseseente rühmast.
Madalsoometsades kasvab puuliike rohkem ja nii on suurem ka nendega seotud seeneliikide mitmekesisus. Küll on saagikus söögiseente osas väiksem. Leidub mitmeid kaskedega seotud liike – valkjat ja kirjut puravikku, kollast pilvikut, eharoosat pilvikut. Kuuskede läheduses kasvab ruugeid ja turbariisikaid, kuusepilvikuid, lehter–kukeseeni. Kevadeti võib vesisest samblast silma torgata pisipahtlik.
Söögiseente poolest kõige vaesemad on toitaineterikkaimad madalsoometsad – lodumetsad. Seal leidub soovikuriisikaid, loduriisikaid ja „mõttetuid” lepanigerikke. Õhukese turbaga lodudes esineb väiksemõõdulisi loigu–sametpuravikke ja veidi kopsakamaid pelargoonpilvikuid.
Ja loomulikult on kõigis neis metsades erinevaid vöödikuid, narmasnutte, mütsikuid, punalehikud. Mätastel kasvab erinevaid väikseid seeni, eriti madalsoometsades ja lodumetsades – seal on punalehikuid, eredavärvilisi vesinutte, soo–kobarheinikuid ja paljusid pisemaid seeni nagu näiteks rikenelle. Surnud puidul on laia levikuga puidulagundajaid – nende kasvamiseks on ju peaaegu ainsana määrav sobivat liiki puit.
Lagerabad
Lagerabas keegi seenel ei käi, sest seal ei ole mükoriisaseeni – need on koos mõnede kännuseentega aga peamised korjatavad söögiseened. Üksikute mändide juures võib leida mõnda rabametsaseent ja vaevakaskede all näiteks haruldast kääbuspuravikku.
Lagerabades leidub aga turbasammaldega seotud seeni. Üks tavalisemaid on turbatanuk, vaid veidi harvemini kohtab rabasõlikut. Vahel valendavad turbasammale vahel rabatõlviku peened viljakehasõrmed.
Lagedad madalsood
Lagesood on makroseentest ühed vaeseimad maismaakooslused, sest seal on vee mõju pinnases kõige pikaajalisem ja tugevam. Madalsooturbas pole midagi hingata ja maapind on üsna sile – pole ka mättaid õhulisemaks eluks. Kui sügisel minna lagesohu, ei leia sealt mingeid viljakehi. Kõik teavad samuti, et põuaga ei leia seeni eriti kusagilt. Aga nagu on teada matemaatikast, annavad kaks miinust korrutades plussi – ja nii leiame madalsoos seeni kõige rohkem hoopis põuaga. Siis on turvas parajalt niiske ja samaaegselt õhurikas. See on parim aeg IUCN Punase Raamatu vesi-külmaseene leidmiseks. Ka veidi märjemal ajal võib leida kaitsealust soo-maamuna. Tarnade vanadel lehetuppedel võib sügisel leida imepisikesi mütsikuid. Kohtades, kus on rohkem pilliroogu, võib kohata vanadel kõrtel suuremat, sõrmeotsa-suurust roomütsikut. Kui maapinnal ei ole vett, võib seal ja taimejäänustel leida mitmeid pisikesi psatürelle, pajupõõsakeste juures võib leida mõne narmasnuti.
Soodes ei saa unustada parasiitseeni. Igal sagedamal taimeliigil on omad parasiidid. Rabades paistavad silma pigilaigud küüvitsa lehtedel ja erinevad paisseened, kes parasiteerivad kanarbikuliste lehtedel. Tarnaliikide viljadel on silmatorkavad nõgiseente liigid ja lehtedel on märgatavad roosteseened. Aga parasiitseeni on ka sammaldel.
Väga väikeseid lagundajaid seeni on samamoodi sootaimede jäänustel, kus tegutsevad erinevad tiksikud, tungalseened ja laiksused. Nende seletamiseks on vaja juba luupi.
Teksti koostas: Tõnu Ploompuu
Viimati täiendatud: jaanuar 2025