Sood on taimedele üsna eripäraseks ja keeruliseks kasvukohaks. Püsivalt kõrge veetase, millega kaasneb hapnikupuudus kasvupinnases ning toitainete vähene kättesaadavus loovad tingimused, mis on enamiku taimeliikide jaoks sobimatud. Seetõttu kasvavad soodes peamiselt hügrofüüdid ehk niiskustaimed, mis on kohanenud märgade oludega. Sootaimedel on märjas keskkonnas hakkamasaamiseks huvitavaid kohastumusi, kus osasid taimeliike katab näiteks aerenhüüm ehk õhukude, mis juhib hapnikku taimede neisse osadesse, mis asuvad anaeroobses pinnases.
Oluliseks sootaimestikku kujundavaks teguriks on toitainete puudus, mis suureneb soo arengu käigus ehk arengufaaside järjestuses madalsoo – siirdesoo – raba. Peamine keemiline element, mille vähesus piirab sootaimede kasvu, on fosfor ja mille taimedele omastatav vorm tarbitakse elementidest kõige kiiremini ära.
Eriti ebasoodsad on soodes puude kasvutingimused, mis on ka põhjus, miks sood on lagedad või kidura puurindega. Puude vähesus ja kidur kasv on aga loonud eeldused lagesoodele iseloomuliku valgunõudliku taimkatte ja avarate soomaastike kujunemisele.
Spetsiifiliste kasvukohatingimuste tõttu on sood ainsateks või peamisteks kasvukohtadeks paljudele taimeliikidele. Ja kuna samal ajal on palju soid kahjustatud, on Eesti taimekooslustest lubjarikaste niitude ja puisniitude kõrval just sootaimede hulgas kõige rohkem ohustatud ja seetõttu kaitstavaid taimeliike.
Võrreldes omavahel sookooslusi, on taimestik kõige rikkalikum madalsoodes, sest seal on taimedel kokkupuude põhjaveega, mis pakub piisavalt toitaineid. Suurim on liigirikkus lubjarikastes madalsoodes ja survelise lubjarikka põhjaveega allikasoodes, kus kasvab rohkelt orhideesid ehk käpalisi ning muid kaitstavaid taimeliike. Madalsoode taimkattes domineerivad enamasti tarnad. Lääne-Eesti lubjarikastes madalsoodes kasvab ohtralt porssa, mis on tugevalt lõhnav kääbuspõõsas. Samuti kasvab seal pruuni sepsikat ja lubikat; kevadeti pakub õieilu harilik pääsusilm. Liikuva põhjaveega piirkondades on tavaliseks liigiks harilik pilliroog.
Levinud taimeliikideks on madalsoodes sinihelmikas (kelle rohkus näitab kuivenduse mõju), ubaleht, soopihl, soo-osi, konnaosi, peetrileht, harilik ädalalill, lemmelill, alpi jänesvill, soo-piimputk, soomadar, tedremaran ja mitmed kannikeseliigid. Sagedasemateks käpalisteks on madalsoodes vööthuul-sõrmkäpp, kahkjaspunane sõrmkäpp, kuradi-sõrmkäpp, kahelehine käokeel ehk ööviiul ja soo-neiuvaip.
Siirdesoodes on põhjavesi sügavamal ja seetõttu on toitainete kättesaadavus taimede jaoks kehvem. Nii leiab siirdesoodest vähemnõudlikumaid rabaliike ja samas on hakanud vähenema madalsooliikide hulk ning mitmekesisus. Siirdesoo taimestiku peamiseks kujundajaks on sinna levivad turbasamblad, mis moodustavad sageli kõrgeid mättaid. Mätastel kasvavad juba sademeveest toituvad rabataimed nagu: kanarbik, kukemari ja küüvits, kuid samal ajal leidub mättavahedes madalsooliike. Seetõttu võib siirdesoode liigirikkus olla veel suhteliselt kõrge. Siirdesood on kõige sobivamaks kasvupaigaks jõhvikale, kes eelistab kasvada turbasamblal, saades samal ajal veel põhjaveega seotud turbast rohkem toitaineid kui rabas kasvades.
Raba on taimede liigirikkuselt kõige vaesem sootüüp, sest seal kujundavad kasvutingimusi toitainetevaene keskkond (rabad toituvad vaid sademeveest), happeline reaktsioon, mis on tingitud turbasammalde ainevahetusest ning kõrge veetase. Toitainete vähesuse tõttu on rabades kasvavad taimed üsna kidurad ja väikesed ning pisut üllataval moel on paljude taimede lehed kohastunud taluma kuivust. Rabas suudavad kasvada vaid äärmiselt vähenõudlikud ja samal ajal happelist keskkonda taluvad taimed nagu: harilik villpea, kanarbik, kukemari, sookail, küüvits, vaevakask ning harilik ja väikeseviljaline jõhvikas. Mudaälvestes on valdavaks liigiks valge nokkhein. Ainsaks rabades laiemalt levinud tarnaliigiks on älvestes ja laukakallastel kasvav mudatarn. Lääne-Eesti soodes levib raba-jänesvill ja Ida-Eestis hanevits. Tihedama puistuga ja veidi kuivemates rabades ja rabametsades domineerivad sageli sookail ja sinikas.
Kuigi rabad pole jõhvika jaoks enamasti nii heaks kasvukohaks kui siirdesood, kus marjad on suuremad, saab ka rabas käia jõhvikal. Rabas kasvab ka rabamurakas, mille paremad korjepaigad asuvad tavaliselt rabaservades kasvavates hõredates rabamännikutes. Rabametsadest võib leida rohkelt sinikaid.
Toitainete vähesuse tõttu esineb soodes põneva kohastumusega taimi, kes hangivad lisatoitaineid, eelkõige lämmastikku, püüdes putukaid. Need nn lihasööjad taimed on rabades ja siirdesoodes kasvavad huulheinad. Eestis kasvab neid kolm liiki: ümaralehine huulhein, pikalehine huulhein ja vahelmine huulhein. Madalsoodes ja allikasoodes kasvavad putuktoidulistest veel võipätakad (harilik võipätakas ja kaitsealune alpi võipätakas).
Putukate püüdmiseks on nende taimede lehtedel kleepuv lima ning lehe servades kasvavad pikad karvad. Kui putukas kleepub lehele, tõmbub leht tema ümber kokku ning ensüümide abil algab saagi „seedimine“.
Madal- ja allikasoodes kasvab veega üleujutatud lohkudes vesihernes, kes on samuti putuktoiduline taim. Üleni vee all kasvaval vesihernel on mõne millimeetri suurused püünispõied, mille sees on väikeste veeputukate püüdmiseks lõks. Põite seinad on kaetud näärmetega, mille nõrede abil seeditakse lõksu langenud saak veerand tunniga ära. Nii et tasub olla ettevaatlik, enne kui pista soos paljas varvas mõnda märga lohku 😉
Teksti koostas: Raimo Pajula
Viimati täiendatud: jaanuar 2025
Viited:
Keskkonnaamet, 2025. Soode kaitse tegevuskava (tööversioon).