Esimesed Eesti asukad eelistasid oma kodud rajada veekogude kallastele ja mineraalmaale, vältides suuri sooalasid. Samas läbisid jõed heade liikumisteedena just suuri sooalasid. Nii võib tekkida kiviaegsete asulate paiknemist vaadates tunne (vt Jaanitsa skeem, 1992: 43), et muistsed inimasulad paiknesid soos. Tegelikult olid jõgede kaldad tol ajal kõrgemad (võimalik, et ka rohi rohelisem) ja nii oli inimeste eluasemeks paljudel juhtudel ikkagi mineraalmaa. Aastasadade ja tuhandete jooksul toimunud jätkuv soostumisprotsess on tänapäevaks katnud selle mineraalmaa ja lammialad mitme meetri sügavuse turbalasundiga.
Paljudes küsimustes on inimene oma ümbrusega suhestumisel praktiline – väärtuslik on see, mis aitab paremini elus püsida. Soo staatus põlluharijate silmis ei ole olnud kõrgel ning on nähtud kurja vaeva, et muuta märga ja turbaga kaetud maad põllu- metsa- või heinamaaks. Soo tähtsust on seotud pelgupaiga väärtusega ja aegade jooksul on sohu põgenetud sõdade, kurjade mõisnike ning nakkushaiguste eest. Mõelgem või Covid19 viiruse pandeemilise leviku peale, mil erinevatelt Eesti soode laudteedelt võis mõni aasta tagasi leida rohkem jalutajaid kui paljude asulate linnasüdamikest.
Lisaks rajati vanasti soodesse taliteid, seal korjati marju, seeni ja käidi jahil. Turbasamblaga, mis peaasjalikult kasvabki vaid soos, tihendati palkseinu. Hea niiskuse imajana ning mikroobide vabana oli turbasammal kasutusel ka vati asemel. Jahedas soovees on hapendatud söögiks kurke ning leotatud lina, mil pehmem taimekude ära lagunes ning jäid alles taimekiud, millest sai valmistada riiet.
Soos leiduva turba väärtus ja vajalikkus tõusis esiplaanile 19. sajandi lõpukümnenditel, mil seda taimejäänuste massi hakati kasutama küttematerjali kui ka loomadele allapanuna.
Viimase poole sajandi jooksul on inimesed üha paremini hakanud mõistma soode tähtsust ning erinevaid väärtusi. Selleks, et hoida veel allesjäänud soid ja neid, kes seal elavad, on paljusid soid võetud kaitse alla. Soodesse on rajatud nende eripära ja väärtuse mõistmiseks ja mugavamaks külastamiseks laudteid ja ehitatud vaatetorne. Soodest on saanud üks Eesti märk.
Uuri lähemalt:
- erinevad soo külastusviisid
- korilus ja jahilkäigud
- soo kui pelgupaik
- taliteed
- turbakasutus
- kuivendamine
Teksti koostas: Piret Pungas-Kohv
Viimati täiendatud: jaanuar 2025
Viited:
Hiiemäe, M. 1988. Sood rahvapärimuses. Eesti sood, (toim. U.Valk). Tallinn: Valgus, 221–223.*Ajaloo instituut. 1992. Eesti talurahva ajalugu I (toim. J. Kahk), Eesti Teaduste Akadeemia ajaloo instituut. Tallinn: Olion, 43.
Pungas, P., Printsmann, A. 2010. Soo rollid ja sookollid. Tulnukad ja internetilapsed. Uurimusi noortekultuurist. (toim. E. Kalmre).Tänapäeva folkloorist 8. Tartu, 257–278.