Enne 20. sajandit oli eestlaste toidulaud oma koostisainete poolest üsna ühepalgeline. Peale seda, kui maaviljelus kujunes keskseks elatusalaks, moodustasid Eesti talurahva toidust põhiosa paljude sajandite vältel mitmesugused teraviljatoidud, mida täiendasid soolasilk, sealiha, piim ja tangud.
Loodusannid, sealhulgas marjad, pakkusid hooajaliselt küll väikest toidulisa ja vaheldust, kuid seda eeskätt kevadsuvisel ajal, mil lihavarud lõppesid või pigem häda pärast, ja eeskätt vaesemates peredes ning ikalduse aegadel.
Ulatuslikumalt hakkas eestlastest maarahvas metsamarjade korjamisega koduseks tarbeks tegelema 20. sajandi esimestel kümnenditel, kui õpiti valmistama erinevaid hoidiseid ning tekkis ka rohkem teadmisi ja võimalusi marjade säilitamiseks. Marjade säilitamise juures mängisid esialgu aga suurt rolli marjade endi biokeemilised omadused, inimese lisatud säilitusained (eelkõige suhkur) ning anumad ja säilituskeskkond tervikuna.
Peamised marjad, mida talupoja toidulaualt võis leida olid: pohl, jõhvikas ja mustikas, kuna neis leidub looduslikke konservante – orgaanilisi happeid, mis loob ebasoodsalt happelise keskkonna pärmseente, hallituse kui ka bakterite levikuks. Sageli korjati pohli, jõhvikaid ja mustikaid ka müügiks, sest neid on hea transportida. Seevastu metsvaarikaid, metsmaasikaid, murakaid vms. nn “kallimaid” marju korjati ning söödi kohapeal või korjati neid mõisnikele jt jõukamatele inimestele koheselt müügiks.
Nõukogude ajal jäi argipäeva toidulaud samuti lihtsaks ja talupoeglikuks. Vähest toidukaupade valikut korvati kodus isekasvatatud aiasaadustest ning metsaandidest valmistatud hoidistega. Säilitamiseks vajalike vahendite seast oli puudus nii suhkrust, purkidest kui viimaste sulgemisvahenditest. Seetõttu oli marjades hoidistamiseks endiselt sobivaimad vähest suhkrut vajavad marjad: pohl, jõhvikas ja mustikas.
Koriluse taustal väärib märkimist seegi, et nõukogude ajal kasutati ühist marjakorjet eriti soodes nn kogukonnatunde loomisena. Suured marjakogused olid väärtuslikuks müügiartikliks läände. Samas massilised ühiskülastused ja valed korjemasinad ei mõjunud hästi marjataimedele ning tallamisest tekkis kahju sooelustikule.
Defitsiidimajandus kestis paarkümmend aastat, mis peale mõningast leevendust intensiivistus enne Eesti taasiseseisvumist uuesti. Marju korjati müügiks, mis nii mõnelegi nobenäpule pakkus arvestatava hilissuvise lisasissetuleku.
Hoidistamise tehnikas tõi olulise muutuse sügavkülmikute ilmumine müügilettidele. Purkide pesemised ning pikaajaline moosi keetmine asendus tunni-paarise marjade puhastamise ning nende asetamisega külmikusse. Tänapäeval käiakse metsades ja soodes endiselt marjul, sest sellised marjad on “õige mekiga” delikatess, millega täiendada pannkoogihommikuid. Marjade korjamine ei ole (enam?) mitte niivõrd (tüütu) kohustus, vaid mõnus seltskondlik kasulik ajaviide.
Jahilkäigud
Igapäevaselt ei olnud muistsel põlluharijal sohu eriti asja, küll aga käidi seal jahil. Aegadel, mil metsas küttimise õigus kuulus mõisale, oli talumehest kütil toidulisa hankimiseks otstarbekam taanduda vähemkäidavatesse paikadesse. Talupoegadele kehtestatud jahikeelud tõid kaasa ka salaküttimise, mis ei ole täielikult kadunud tänapäevani. Talupoeg oli veendunud, et et tal on õigus omal maal jahil käia, ega pidanud salaküttimist kuriteoks. Soised alad pakkusid eelkõige võimalust lindude küttimiseks, kus saagiks olid näiteks metsakanalised – metsis, teder. Laugastelt ja soojärvedelt peeti jahti hanelistele ja partlastele.
Teksti koostas: Piret Pungas-Kohv
Viimati täiendatud: jaanuar 2025
Viited:
* artikkel on refereeritud peamiselt: Bardone, E., Pungas-Kohv, P. 2015. Changing values of wild berries in Estonian households: Recollections from an ethnographic archive. Journal of Baltic Studies, 46, 3, 319-336.
Hiiemäe, M. 1988. Sood rahvapärimuses. Rmt-s Valk, U (toim.) Eesti sood. Tallinn: Valgus, 221–223.
Kalle, R. ja Sõukand, R. 2012. Historical Ethnobotanical Review of Wild Edible Plants of Estonia (1770s-1960s). Acta Societatis Botanicorum Poloniae. 81, 4, 271–281.
Luts, A. 1998/2008. Loodusvarud majapidamises. Rmt-s Viires, A., Vunder, E. (toim.) Eesti rahvakultuur. Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 107–135.
Moora, A. 1981. Marjad rahvatoidus. Eesti Loodus 6, 567-570.
Moora, A. 2007. Eesti talurahva vanem toit. 2. trükk. Tartu. Ilmamaa.
Paal, T. 2011. Metsamarjade ja seente varumine. Rmt-s Kusmin, T. ja Meikar, T. (toim.) Akadeemilise Metsaseltsi Toimetised XXV, (Tartu, Eesti Metsaselts), 67–72.