Sood, mis on jäänud kuivenduskraavidest puutumata, meelitavad tänapäeval paljusid külastajaid oma eripärase maastiku, lõhna ja vaikusega. Kui varasematel aastakümnetel ei olnud soode pelk külastus märkimisväärse mõjuga, siis mida aeg edasi, seda enam pälvib tähelepanu inimtegevus ka juhul, kui “tarbitakse” sood lihtsalt vaadates ja kogedes.
Eesti sood on huvilistele avatud enamasti aastaringselt ning turbaalad, mida võib kutsuda sooks, on ligi 70% ulatuses kaitse all. Kaitse-eeskirjade järgi võib enamuses kaitsealustes soodes liikuda jalgsi ning korjata marju aastaringselt. Teatud paikades, kus on liikumispiirangud, seda teha ei saa, kuid selliseid kohti on vähe ja need asuvad suurematest teedest eemal. Enamiku kaitsealade kaitse-eeskirjad lubavad selleks ettevalmistatud kohtades korraldada väiksemaid rahvaüritusi kaitseala valitsejalt luba küsimata. Olenevalt soost on kaitseala valitseja nõusolek vajalik, kui osalejaid on üle lubatud piirmäära (nt Nätsi-Võlla LKA-l alates 15 inimesest). Mõnedel kaitsealadel on igasugune rahvaürituse korraldamine lubatud vaid kaitseala valitseja nõusolekul.
Matkamine
Selleks, et hoida soid ja muuta külastajatele liikumine mugavamaks, on Eestis paljudesse soo-elupaikadesse rajatud taristu, milleks üldjuhul on laudteed. Nende teede haldajaks on valdavalt RMK, kes ühtlasi seirab külastajate hulka. Nii on teada, et aastas külastatakse vähemalt RMK hallatavat taristut ca 3 miljonit korda ja külastajate hulk kasvab aastatega. Eriti populaarsed rajad asuvad rabades, nt: Viru raba, Kakerdaja raba, Kõnnu Suursoo, Mukri raba, Meenikunno raba, Tolkuse raba, Soomaa rabad.
Väljaspool laudteid kasutatakse jalgsi liikumise hõlbustamiseks ja soise maapinna hoidmiseks räätsasid. Nõnda matkatakse soos küll ametlike matkakorraldajate abiga kui ka eraviisiliselt. 2020. aastal hinnati Covid-19 pandeemia eelseks räätsamatkade mahuks ca 15 000 külastust aastas. Uurimuse (Erit, 2020) põhjal võib öelda, et Eestis tehakse räätsamatku ligi 60 rabas (vt skeemi, mis näitab turismiettevõtjate suurt huvi soode vastu).
Selleks, et tagada ettevõtjate poolt pakutava (räätsa)teenuse keskkonnasõbralikkus, töötati erinevate huvigruppidega 2020. aastal välja “Räätsaturismi hea tava”. Ühise kokkuleppe leiab huviline kolmes keeles.
Muud külastusviisid
Lisaks kondiaurule, on soodes liikumiseks veel õige mitmeid võimalusi. Näiteks soid läbivatel jõgedel matkatakse kanuude, süstade, parvede kui ka paatide, sh lotjadega. Paljudel juhtudest on võimalik teha jõekallastel peatusi ja uurida sood lähemalt. Soode pehmet pinnast ja eripäraseid olusid on hakatud kasutama seiklusspordis, kus nt rogainidel pannakse proovile inimeste orienteerumisvõimed. Ürituste keerukus ja raskusaste võib mõnelgi ekstreemspordivõistlusel ja rännakul viia inimelu ja -võimed taluvuspiirini. Selliste üritustega pannakse vahel proovile ka soo taluvuspiir, sest see tähendab suuremate rahvahulkade üheaegset liikumist sookooslustes ning eeldab kindlasti Keskkonnaameti kooskõlastust.
Omamoodi tõmbenumbriks on soodes asuvad veekogud – järved, laukad. Veesilmad on saanud populaarseks sihtkohaks ujujatest SUP-lauduriteni (Stand Up Paddleboarding). Viimane eeldab lisaks inimestele ka veel täispuhutavate laudade vedu veekoguni. Kergemini ligipääsetavatel veekogudel käiakse tuuliste ilmadega sõitmas purjelaua ja lohedega.
Väärib märkimist, et need näited tegevustest rabaveekogudes ei ole siiani kuidagi reguleeritud kaitse-eeskirjadega. Samas ei ole tegemist ka lihtsalt matkamisega, vaid kohapeale on vaja eraldi tuua varustus, mille käigus võivad kannatada veekogude kaldad või liikumistee veekoguni. Kui tegemist on ettevõtluse või regulaarse tegevusega harrastajate poolt, võib anda see tõuke n-ö isetekkelise taristu ilmumiseks, mis ei ole kaitsealadel kohane ja millel puudub kooskõlastus kaitseala haldajaga. Samuti kipuvad sellised ettevõtmised sageli toimuma lindude pesitsuse ajal, mis häirib suleliste eluolu.
Uus trend on rabaujumine (ingl k wild swimming), mis on kogunud palju populaarsust ja on kohati muutunud poolametlikuks osaks turismiteenusest. Praegusel moel, kus enamasti kasutatakse laugaste või soojärvedeni jõudmiseks RMK poolt loodud taristut, on ujumine ökoloogiliselt talutavate muutuste piirides (Limits of Acceptable Change), kuid suuremate koormuste puhul võivad laugaste kaldad saada kannatada ning ökosüsteemi tasakaal häiruda.
Lisaks uudsetele tegevustele kasutatakse soid vanaviisi. Jätkuvalt käiakse soos marjul, korjates murakaid ja jõhvikaid. Suuremad veekogud on kalastajate sihtkohaks nii seaduslikult kui röövpüügi eesmärgil. Sohu leiavad endiselt tee jahimehed, võttes sihtmärgiks erinevad linnud haneliste ja partlaste seast. Juba üle kümnendi on talvisel ajal rabade laugastel uisutatud. Soomaal pakutakse väga edukalt talvise tegevusena üleujutatud ja jäätunud raba-aladel tõukekelgumatku.
Soode külastusviiside hulka võib põhimõtteliselt lugeda ka soodes maastikusõidukitega (ATV-dega) sõitmise, kuid see on reeglina keelatud tegevus, kuna kahjustab taimkatet ja turbapinnast ning häirib elustikku. Enim kannatavad selle all suuremate linnade läheduses paiknevad sood ja märgalad, kuhu on teedelt hea ligipääs.
Teksti koostasid: Marika Kose, Kadri Erit
Viimati täiendatud: jaanuar 2025