Kohalike elanikena tundsid eestlased raskesti läbitavaid ümberkaudseid soid väga hästi. Nii pakkusid sood põgenejatele kaitset ja varjupaika juba iidsetest aegadest sõja, rõhumise või haiguste eest. 13. sajandi alguseks võis väidetavalt vaid 6–9% elanikkonnast leida ohu korral varju muistses linnuses, millest omakorda mõnedki asusid rabasaartel (nt Soontaga). Seetõttu pidi suurem osa elanikest leidma alternatiivseid pelgupaiku oma kodude lähedal. Pelgupaigaks võis olla iga varjupakkuv koht metsas, soos või mujal. See võis olla täiesti juhuslik. Ent aegade jooksul kujunesid igas piirkonnas välja kindlad peidukohad, kuhu mindi korduvalt. Tänapäevani püsinud pärimused on seotud just seesuguste paikadega. Valdavas enamikus olid need kõrgemad kohad, “saared” keset metsi ja soid, kuhu juurdepääsu tundsid ainult kohalikud elanikud. Sood ja vanemad metsad olid selleks otstarbeks hästi sobivad.
Eestis on arheoloogiliste uuringute ja suulise pärimuse põhjal teada üle 80 sohu rajatud puidust teeraja. 16.–18. sajandil olid need puidust teerajad märkimisväärse sõjalise tähtsusega. Stockholmi Riigiarhiivis säilitatakse Rootsi võimude poolt tellitud kaarti, mis koostati aastatel 1616–1629 ja mis kujutab mitmeid neist teeradadest Eesti ja Liivimaa aladel.
Sõjad ja rõhumised on olnud Eesti ajaloo jooksul sagedased, mistõttu on varjupaikade vajadus püsinud. Talupoegade pärisorjuse ajal põgenesid nad mõnikord soodesse, et vältida oma võimu kuritarvitavate mõisnike karistusi. 19. sajandil põgenesid noormehed Vene sõjaväkke värbamise eest, mis kestis 25 aastat. Sellist teenistust kutsuti nekrutiks võtmiseks. Teise maailmasõja ajal ning eriti sõjajärgsetel aastatel muutus soo oluliseks veel metsavendade jaoks, kes esiisade kombel püüdsid paljude jaoks tõrjutud looduskeskkonnast leida ellujäämiseks tuge ning pääseda sotsialistliku korra repressioonidest.
Mida aeg edasi, näevad õige paljud jalutajad ja matkajad Eesti soodes pelgupaika liigse müra eest. Näiteks 2006–2008 tehtud küsitluse käigus selgus, et 11,5 % vastajatest seostas sood avatud vaate, vaikuse ning rahuga.
Teksti koostas: Piret Pungas-Kohv
Viimati täiendatud: jaanuar 2025
Viited:
artikkel on peamiselt refereeritud artiklist: Pungas-Kohv, P., Keskpaik, R., Kohv, M., Kull, K., Oja, T., ja Palang, H. 2015. Interpreting Estonian mires: common perceptions and changing practices. Fennia – International Journal of Geography, 193 (2), 242–259.
Einer, V. 1980. Vanade soosildade jälgedel. Eesti Loodus 3, 188–189.
Lavi, A. 1998. Eesti vanadest sooteedest. Eesti Arheoloogia Ajakiri 2, 65–93.
Tõnisson, E. 1972. Mida teame muistsetest pelgupaikadest? Eesti Loodus, 168–172.