Küllapon meist paljud just kevadeti kirunud auke asfaldis. Vaadates ajalukku, olid võimalused liikuda mööda teid hoopis teisel kvaliteediskaalal. Kuni 20. sajandi alguseni olid Eesti rohked soostikud suureks takistuseks reisimisele ja kaupade transpordile. Teid rajati soode vahele ning soojal aastaajal olid paljud kõrvalised piirkonnad peaaegu ligipääsmatud. Liikumiseks kasutati jõgesid, mis toimis loodusliku teedevõrguna. Pikk põhjamaa talv võimaldas aga luua alternatiivse ja lühema taliteede võrgu ja nõnda muutusid sood, eriti lagesood, talviti oluliseks liikumisteedena, mil külmunud turbane maapind oli läbitav. Kujunesid välja suvine ja talvine teedevõrk, mis omavahel praktiliselt ei kattunud (v.a liikumisteed ürgmetsades).
Pikamaateede ja suuremate kaubateede väljaehitamiseks või hooldamiseks polnud tol ajal erilist vajadust, kuna talviti kasutasid saanikaravanid ajutist taliteede võrgustikku (Einer, 1980). Lisaks taliteede tähtsusele väliskaubanduses, olid need eluliselt olulised kohalike elanike jaoks, võimaldades metsadest välja vedada puitu ja tuua regedega hein koju kaugemal asuvatelt sooheinamaadelt.
Taliteed püsisid aastasadu samades kohtades ning nende äärde rajati keha ja vaimu kosutuseks kõrtse. Nii oligi enamik kõrtse, mis paiknevad tänapäeval varemetena “mõttetus” kohas, mõeldud omal ajal just taliteedel liikujate kosutamiseks. Taliteede ning nende lähedusse rajatud kõrtside tähtsus kahanes kiiresti peale raudteevõrgu rajamist 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses.
Kunagised taliteed on märgitud vanadele kaartidele ning kohati eristuvad need maastikus madalama ja teistsuguse liikidega taimestiku poolest, mis muudab nad märgatavaks ortofotodel. Mõnes kohas on vanu taliteid kasutatud puidu transpordiks või on neid taastatud turismi eesmärgil (nt talitee Emajõe-Suursoo lõunaosas).
Alloleval kaardil on näha kunagist Kesk-Eestit ja Peterburi ühendavat taliteed nn “Viru teed”, mis kulgeb praegugi kirde-edelasuunaliselt üle Sirtsi soo ja oli väga tuntud talitee. Selle tee avamine oli iga talve hakul tähtis sündmus. Viru tee aitas paljusid teelisi liikuda Kesk-Eestist üle soode Peterburi suunas. Püssi ja Roela mõisnikud olevat teinud rituaalse avasõidu ja avanud sellega nn talitee kasutamise hooaja.
Juhan Lepasaarele jutustas kunagi kohalik Tudu mees, Agu Part, Viru teest järgmist:
“Siis sõideti seda taliteed, mida nimetati ka Viru teeks, rautamata saarepuuregedega. Et rautamata reejalased kippusid kiiresti läbi kuluma, olid tagavaraks kaasa võetud reetallad, jällegi saarepuised, et jalaste kuludes nad uute taldadega asendada. Veoseid ja voore oli tollal mitmesuguseid. Rahvajuttude järgi libisenud Sirtsi soos ühelt mõisa viinavoori reelt tammine viinaankur läbi nõrga jää otse laukasse. Seda lugu räägitakse veel tänapäevalgi ning püütakse ära arvata, kuidas viinavaadiga need lood seal soo põhjas on ja kus kohal see ikkagi peitub“ (lk 38–39).
Viina kõrval veeti Peterburi mööda Viru taliteed Tudu klaasivabrikus valminud pudeleid.
Teksti koostas: Piret Pungas-Kohv
Viimati täiendatud: jaanuar 2025
Viited:
Artikkel on peamiselt refereeritud artiklist: Pungas-Kohv, P., Keskpaik, R., Kohv, M., Kull, K., Oja, T., ja Palang, H. 2015. Interpreting Estonian mires: common perceptions and changing practices. Fennia – International Journal of Geography, 193 (2), 242–259.
Einer, V. 1988. Korilasrajast kiirteeni. Ülevaade maailma maismaateedest. Tallinn. Valgus. 192 lk.
Joandi, J. 1990. Taliteid Viljandimaa ja Pärnu vahel. Eesti Loodus 41 (4) 257–261.
Kask, I. 1990. Miks Pärnusse otse ei saa? Eesti Loodus 41 (4): 254–256.Lepassaar, J. 2011. Sooradadel. MTÜ Pärandkoosluste Kaitse Ühing, 176 lk.
Läänelaid, I., Loosalu, J. 1978. Kaubandus ja unustatud taliteed. Eesti Loodus 11 (21): 716–721.
Eestimaa Looduse Fond, Tartu Ülikool, MTÜ Archeovision. 2017. Sirtsi looduskaitseala soode taastamiskava.