Turvas on Eestis oluline loodusvara ja kütusena on see olnud põlevkivi ja puidu järel tähtsuselt kolmandal kohal. “Esimesed kirjalikud andmed turba kasutamisest Eestis pärinevad juba 17. sajandist, kuid laiemalt hakati turvast kasutama sajand hiljem. Nimelt 1777. aastal välja antud raamatus “Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland” mainis A. W. Hupel turvast kui küttematerjali, mida paljud mõisad kasutavad oma rehtedes ja viinaköökides. Samuti oli hakatud turvast kasutama talumajade kütmiseks ja loomade allapanuks.
Turvast kaevati pikka aega käsitsi, milleks oli vaja piklikke, ristkülikukujulisi ja lühikese varrega labidaid. Selliste tööriistadega sai hõlpsamini lõigata turbaplokke, mis sätiti turbaakude lähedusse varju alla kuivama. Mida väiksem oli turba vee- ja tuhasisaldus ning suurem lagunemisaste ja tihedus, seda suurem oli turba kütteväärtus. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses olid turbakaevajateks mõisamoonakad, kes lõikasid turvast nii kütteks kui loomadele allapanuks.
Labidaturba kaevandamise keerukusest annab aimu 20. sajandi alguse “Postimehes” ilmunud kirjeldus:
“Turwaste lõikamine algab pärast tõuwildja mahategemist. Turbalõikaja seisab hommikust õhtuni põlwini mudases wees. Tema särigkäised on küünarnukini üles kääritud ja halja labidaga tõstab ta turba turba järele kaldale, kust nasesed ja tüdrukud neid kuiwale maale kärutawad ja kikki kuiwama seawad. See on märg, must ja raske töö. Igaüks on rõõmus, kuirbahauale selga tohib pöörda. Seda tehakse siis, kui arwatakse, et aastane küti osa kikkis seisab. On kewadene päikene ja tuul turbastele koorukese ümber kuiwatanud, siis ei leota wihmahood mitte neid kergesti ära; aga kestab wihmasadu kaua, siis on inimestel küttega wilets lugu…”
Ehkki labidaturba kaevandamine oli väga keeruline töö, nõudis see vähest ettevalmistust ning maaomanikelt vähest ressurssi. Nii leidis mõnigi mõisnik, et sel moel saab turvast kaevandada ka tööstuslikul eesmärgil. Alates 19. sajandi keskpaigast võeti laiemalt kasutusele turbalõikusmasinad.
Kui turvas oli lõigatud ja see ei läinud tükkturbana kasutusse (eelkõige taludes), pressiti plokid masinate abil kokku ning kuivatati seejärel õhu käes. Pressturvast sai valmistada sood kuivendamata ja turvas oli peale töötlemist kaks korda tihedam, mis muutis omakorda turba vedamise soodsamaks. Sel viisil töödeldi eelkõige kütteturvast. Esimesed turbavabrikud avati 1860. aastal Sindis ja kaks aastat hiljem Viljandi lähedal Karulas.
Nagu mainitud, kasutati turvast ka lautades, kus pandi seda koduloomadele külje alla. Turbas ei ole põletikke tekitavaid baktereid ning sellest moodustub talve jooksul loomade väljaheidetega segunedes sõnnikumass, mida oli kevadel hea panna põllule väetiseks. Eks talumajapidamiste kõrval kasutati taolist turvast ka kuivkäimlates ning nt pakkematerjalina. Sellist turvast kutsutakse alusturbaks. Alusturba jaoks vajalikku tooret “lõigati käsitsi, tavaliselt talvel, kuna külmumine tõstis alusturba omadusi” /…/ Alusturba tootmisele pani aluse Eestis Kunda mõisnik J. G. de Soucanton 1882. aastal.
I maailmasõja ajal hakati turvast kasutama küttekriisi tõttu märksa enam, sest katkes odava kivisöe sissevedu Inglismaalt. Suuremad riiklikud turbatööstused tekkisid Lavassaarde, Arukülla ja Lehtsesse. Briketi tootmisega alustati 1933. aastal Ellamaal.
20. sajandi esimesel poolel moodustati turbaühinguid. Eelkõige tegelesid need alusturba lõikamisega. Selleks anti ühingutele rabamaad riigireservist pikemaajalisele rendile. Turbaühingute tegevus lõppes peale II maailmasõda. Samuti hääbus siis turbast elektrienergia tootmine. Pressturvast kasutati kütteks, kuni hakati kasutama põlevkivi Ida-Virumaal. Alusturba suurimateks kaevandajateks-tootjateks said 1950. aastatel kolhoosid.
1980ndad oli turbakaevandamise kõrgkümnend, mil aasta jooksul kaevandati külle-, alus- ja kasvuturvast kokku 2,4-2,7 miljonit tonni.
Sel aastatuhandel on vähenenud kütteturba tootmine ja kasvanud märgatavalt aiandusturba tootmine, mida kutsutakse ka kasvusubstraadiks.
Teksti koostas: Piret Pungas-Kohv
Viimati täiendatud: jaanuar 2025
Viited:
Artikkel on refereeritud peamiselt raamatust: Trumm, U. ja Rozental, V. 2012. Mehhaniseeritud turbatööstuse rajamine Eestisse (1860-1918), Rmt-s “Eesti turbatööstuse ajalugu” (koost. Kään, T.; Niitlaan, E.). In Nomine OÜ
Leetmaa, M. 2002. Moonakatest ja moonamajadest 19. sajandi lõpul-20. sajandi alguses. Suitsutare 3. Tallinn, 44.
Paal, J.; Leibak, E. 2013. Eesti soode seisund ja kaitstus. Eestimaa Looduse Fond. Regio Ltd.
Põdra, T. 1902. Tõsine kujutus endisest maarahwa elust Eestis. Postimees, 162.