Eesti esimene looduskaitseseadus võeti vastu 1935. aastal Juba 1938. aastal loodi Ratva raba reservaat suurusega 1110 hektarit, mis tollal oli riigi suurim kaitseala ning mille rajamise ajendiks oli kaitsta kaljukotkaste pesitsusala.
Järgmine oluline peatükk Eesti soode ja laiemalt kogu looduskaitse ajaloos algas 1957. aastal, mil looduskaitseseadusega moodustati soode kaitseks esimesed riiklikud looduskaitsealad: Nigula raba ja Viidumäe allikasood. Botaanilis-zooloogiliste keelualadena võeti kaitse alla Nehatu soo, Nätsi ja Muraka raba.
Lauskuivendamise ning üldiselt halvenenud keskkonnaseisundi tulemusena käivitus Eestis 1970. aastatel vastupanuliikumine. Looduskaitsjad, eesotsas professor Viktor Masinguga (1925–2001), tegid põhjalikku selgitustööd soode vajalikkusest, kirjutades artikleid Eesti Loodusesse. “Soode sõja” all tuntud vastaseisu tulemusena arvati ligikaudu 200 000 hektarit veemajanduse ning marjade korjamise seisukohast kõige olulisemaid soid (põhiliselt rabad) kuivendusprogrammist välja ning 1981. aastal loodi 30 sookaitseala (122 190 ha), millest kaks olid varasemalt teistsuguse kaitse all. Tänaseks on kõik need alad muudetud loodus- ja maastikukaitsealadeks. Suuri ja väiksemaid soid võeti kaitse alla ka 1971-1994 loodud suurtel kaitsealadel – Lahemaa rahvuspargis, Endla looduskaitsealal, Soomaa rahvuspargis ja Alam-Pedja looduskaitsealal.
Pärast taasiseseisvumist, 1991. aastal, korraldati kaitsetegevus ümber. Eesti liitus mitmete rahvusvaheliste looduskaitsealaste kokkulepetega sh Ramsari konventsiooniga, mis keskendub just märgalade kaitsmisele. Sellest ajast on mitmed meie märgalad (2024. aastal 17 ala) tunnistatud rahvusvahelise tähtsusega märgaladeks.
Peale Eesti liitumist Euroopa Liiduga 2003. aastal hakkas ka looduskaitsesüsteem lähtuma EL-i ülestest põhimõtetes, mis on peamiselt kirjas nn loodusdirektiivis. Olemasolevad kaitsealad arvati EL-i Natura 2000 võrgustikku, lisaks võeti kaitse alla veel paljud seni kaitsmata sooalasid. Näiteks on Eesti vastutuskoosluseks looduslikus seisundis suured rabad (Natura 2000 elupaigatüüp *7110).
2024. aasta seisuga paikneb Eestis kaitsealadel ligikaudu 190 950 hektarit loodusdirektiivi nõuetele vastavaid sooelupaiku, millest ligi 68% moodustavad rabad. Kuigi see arv on muljetavaldav, on hinnanguliselt umbes 14% kaitsealadest hõlmatud sooelupaikadest erineval määral kuivendatud, mistõttu nad ei täida enam täiel määral oma veehoiu, süsiniku sidumise ega elurikkuse säilitamise funktsioone.
Valdav osa suurtest rabakompleksidest on tänu oma ulatusele säilinud suhteliselt paremas seisus, samas kui väiksemad sood, eriti madalsood ja allikasood, on tundlikumad ning sageli tugevamalt mõjutatud ennekõike kuivendusest. Enamik kaitsealuseid soid on arvatud sihtkaitsevööndisse, kus majandustegevus on oluliselt piiratud. Väiksem osa soodest paikneb aga piiranguvööndites, kus on teatud tingimustel lubatud metsa- ja põllumajandus ja maaparandussüsteemide uuendamine. Valdav osa kaitsealustest soodest (95%) asub riigimaal, mis lihtsustab kaitsekorraldusega seotud otsuste tegemist ja täideviimist. Samas ei arvesta selline lähenemine näiteks üldse vee liikumist maastikus ja nii võib mõni pindalaliselt väike objekt või infrastruktuur avaldada jätkuvalt kahjulikku kõrval asuvale kaitsealusele soole.
Eesti peab lähitulevikus astuma samme, mis joondaksid soode kaitse riiklike ja Euroopa Liidu strateegiatega, ennekõike lubadusega tõsta kaitstavate alade kogupindala vähemalt 30%-ni maismaast. Lisaks säilinud alade kaitse alla võtmisele on hakatud järjest rohkem tegelema soode taastamise või tervendamisega, et leevendada kunagi rajatud kuivenduse või kaevandamisega soodele tehtud kahju.
Teksti koostas: Marko Kohv
Viimati täiendatud: jaanuar 2025