Turvas koosneb taimejäänustest ning tema kuivmassist on ligikaudu pool süsinik. Maailma turbaalade süsinikuvaru on ligikaudu 500 miljardit tonni (Gt), võrdluseks on kogu maailma metsade biomassi seotud ca 360 Gt süsinikku. 2022. aastal oli inimkonna poolt põhjustatud süsinikuheide atmosfääri umbes 40 Gt. Valdav osa, ligi 90% turbasse seotud süsinikust on põhjapoolkera soodes.
Soode ning turbaalade ülemaailmsest levikust ja süsinikuvarust rääkides kerkivad kohe esile piirkonna-põhised küsimused erinevate mõistete määratlusega (turbaala, soo, märgala vms), nende uurituse ning andmete vanusega. Tihtilugu on sellistes kokkuvõtetes aga pigem tegu turbaaladega, sest turba olemasolu/puudumist on lihtsam määrata ning andmed püsivad kauem tõesed (turbakihi kadumiseks kulub aastakümneid ka peale soo kuivendamist).
Näiteks Eesti rabade ja siirdesoode kuivendamise tagajärjel on nendelt lähtuv kasvuhoonegaaside CO2, CH4 ja N2O summaarne emission CO2 ekvivalentidesse ümberarvutatuna 2.3 kuni 2.7 korda suurem, võrreldes sellega, kui see protsess toimuks looduslikus olekus soodes. Seega on Eesti turbaalad hetkel süsiniku allikaks, mitte sidujaks, sest enamus (kunagisi) soid on meil kuivendatud ja seega toimub turba tekke asemel selle lagunemine. Kuivendatud soodest lähtuv süsinikuheide küündib vähemalt samale tasemele, kui seda on transpordist tulenev heide (2.2 – 2.6 mln t/ CO2ekv aastas).
Leht on täiendamisel!
Teksti koostas: Marko Kohv
Viimati täiendatud: jaanuar 2025