Kokkulepe, mida “soo” täpselt tähendab, muutub tähtsaks kui tahame teada, kui palju meil on soid või kui palju oleme neid kaotanud. Loodusteaduslikust vaatenurgast on paljude sooga seotud mõistete määratluse aluseks turbaga seonduv (nt turbakihi paksus, selle koostisosad jne). Järgnevalt esitame mõned soodega seotud mõisted, mida Eestis enam kasutatakse:
- Märgala – Ramsari konventsiooni (www.ramsar.org) artikli 1.1 põhjal on: „märgalad lodud, sood, turbaalad või veekogud, mis on kas looduslikud või inimese poolt rajatud, püsivad või ajutised; märgalad on küllastunud veega, mis on kas seisev, voolav, mage, riim-või soolane vesi, hõlmates seejuures ka merealad, kus vee sügavus ei ületa kuut meetrit.“ Märgalad võivad hõlmata ka nende naabrusse jäävaid kaldaäärseid ja rannikualasid, samuti märgalade sisse jäävaid saari ja merealasid, kus vee sügavus on mõõna ajal üle kuue meetri.“
- Turbaala – on ala, kus turbakihi paksus on üle 30 cm. Mullakaardil on need alad määratletud turvasmullana.
- Turvastunud ala – on ala, kus turbakihi paksus on 1 kuni 30 cm. Mullakaardil on need alad määratletud turvastunud muldadena.
- Soo – on turbaala, kus turbakihi paksus on üle 30 cm ja turba ladestumine toimub ka tänapäeval. Turba teket või tekke katkemist hinnatakse taimestiku põhjal.
- Jääksoo – on turba kaevandamisest maha jäänud, korrastamata ala. Jääksoo võib olla nii taimestunud kui ka taimestumata st palja turbapinnaga.
Soo erinevatele arenguetappidele on antud omakorda täpsustavad nimetused. Kõige üldisemalt jaotatakse soid kolmeks: madalsooks, siirdesooks ja kõrgsooks ehk rabaks. Neid eristatakse omavahel valdavalt taimestiku põhjal. Taimestikku mõjutab omakorda kõige rohkem veerežiim (veetase ja selle kõikumise ulatus) ning toitainete rohkus. - Madalsoo – on soo, kus taimed saavad oma toitained põhjaveest. Toitainete rohkuse tõttu on taimestik seal liigirohkem ja lopsakam, võrreldes näiteks sademetoitelise rabaga.
- Siirdesoo – on üleminekusoo madalsoo ja raba vahel, kus turbakiht on juba tüsenenud sedavõrd, et taimede juured jäävad põhjaveetasemest kõrgemale. Nii kasvabki madalamates soo osades veel madalsootaimestik ja kõrgematel mätastel leidub juba rabataimi.
- Raba– soo, kus kasvavad taimed oma toitained üksnes sademeveest ning õhuga levivast tolmust.
Vaadates ajalukku, on Eestis kutsutud eri tüüpi soid väga värvikate nimedega, nt: padu, lodu, katk, samblik jmt. Samuti on jagunud erinevaid nimetusi soo eripalgelistele osadele, nagu: sookael, soonik, lage, plaadik jne. Ühtlasest soomaastikust eristuvate soosaarte määratlusena ongi kõige tavalisem liide –saar, kuid vahel ka küngas või mägi. Varasemas keelepruugis on Eesti eri nurkades neid soo kõrgemaid kohti kutsutud ka võhmasteks, peaksideks või kriivadeks.
Kõnekeeles on siiani levinud fraas “sood ja rabad”, sest varasemalt mõeldi mõiste “soo” all pigem ainult madalsoid. Tänapäeval tuleks siiski käsitleda raba ühe soo tüübina, koos madal- ja siirdesoodega.
Teksti koostas: Marko Kohv
Viimati täiendatud: jaanuar 2024
Viited: Leibak, E. 2024. Põhjaeestikeelsetest soonimedest. Akadeemia, 9, 1539-1561.