Maal leidub turbaalasid kõikidel kontinentidel va Antarktika. Kogu Maa pinnast on tänapäeval turbaga kaetud ca 3% (ca 4–5 miljonit km2). Kõik need turbaalad pole tänapäeval enam sood, vaid on osaliselt kuivendatud inimtegevuse tõttu.
Riikide territoriaalse jaotuse põhjal katab turvas vähemalt 2000 km2 44 riigis. Turbaala pindala poolest on riikide hulgas juhtpositsioonil: Venemaa, Kanada, USA ja Indoneesia. Neis riikides kokku paikneb 85% maailma turbaaladest. Eesti on selles pindala-põhises nimekirjas 22. positsioonil. Nagu viitavad riikide asukohadki, paikneb vähemalt 80% turbaaladest põhjapoolkera parasvöötmes või lähisarktilises vöötmes.
Troopilises või lähistroopilises kliimavöötmes leidub 15-20% turbaalasid (nt Amazonase ja Kongo jõe valgaladel ning Indoneesia ja Malaisia saartel).
Ainult väike osa turbaalasid leidub lõunapoolkera paras- või lähisantarktilises vöötmes, millest tuntuimad turbarikkad alad on Patagoonia ning Tulemaa saared Lõuna-Ameerikas.
Sõltuvalt kliimavöötmest, pinnamoest ja taimestikust, varieeruvad ka soode n-ö väljanägemine ja muud omadused. Suurtel laiuskraadidel (pms tundras) ning vertikaalse tsonaalsuse korral on maapinna pidev (igikelts) või ajutine külmunud olek eelduseks polügonaalsoode tekkeks jõeorgudes ja järvede kaldail. Sellistes soodes moodustavad igikeltsa korrapäraseid lõhesüsteeme järgivad turvastunud vallid ja nendevahelised madalad veekogud väga raskesti läbitava maastiku.
Pisut lõuna pool on metsatundra soodele iseloomulikud mitmesugused külmakerkelised moodustised. Jääst tuumaga ning turbakihiga kaetud, tavaliselt paari meetri kõrguseid kühmusid kutsutakse palsadeks. Kühmudevahelisel alal on tavalised tarnasood ja nii kutsutakse sellist omapärast märgala palsasooks.
Metsavööndis muutuvad sood mitmekesisemaks. Nt põhja-taigavööndis levinud aabasoid ilmestavad kitsad looklevad, rööbitised või kokkukoonduvad rabapeenrad, mille vahel on ulatuslikumad madalasoo-laadsed alad. Selliseid soid on palju näiteks Lapimaal.
Lõuna-Soome laiuskraadidel hakkavad maastikku ilmestama ka Eestis tuntud lagedad madalsood, siirdesood ja sademetoitelised rabad – neist kõigist on nii lagedaid kui ka metsaseid vorme.
Väga niiskes merelises parasvöötmes nagu Iiri- ja Šotimaal on levinud lagedad vaipsood, mis katavad ühtlase kihina kogu maastikku, sh kuni 20 kraadiseid nõlvasid.
Veelgi madalamatel laiuskraadidel hakkavad lagesoode asemel domineerima mitmesugused soometsad. Näiteks küpressisood Floridas või kuni 80 m kõrguste puudega troopilised soometsad Kagu-Aasias, mis ümbritsevad “kummis” ja lagedamaid sademetoitelisi padangi-metsi.
Troopilises kliimavööndis on mererannikutel on levinud ka omapärased mangroovimetsad, kus puud kasvavad otse soolases ookeanivees.
Üldiselt on lõunapoolkeral soid tunduvalt vähem kui põhjapoolkeral. Kõrgematel laiuskraadidel esinevatest soodest on lõunapoolkeral tuntumad näiteks Uus-Meremaa ning Tulemaa padjandsood ning mägisemates piirkondades levinud aabasoode-laadsed ribasood.
Teksti koostas: Marko Kohv
Viimati täiendatud: jaanuar 2025
Viited:
Yu, Z,; Loisel, J.; Brosseau, D.P.; Beilman, D.W.; Hunt, S.J. 2010. Global peatland dynamics since the Last Glacial Maximum. Geophysical Research Letters 37 (13). DOI: 10.1029/2010GL043584
Rydin, H.; Jeglum, J. 2006. The biology of peatlands. Oxford, University Press.
Valk, U. 1988. Eesti sood. Tallinn. Valgus.