Sood võivad tekkida mitmel viisil, kuid Eestis on üldjoontes nende tekkepõhjuseid kaks:
A) veekogu soostumine ehk soo järveline teke – järv hakkab tasapisi toitainete rohkuse tõttu kinni kasvama, sest osa kasvuperioodi jooksul kasvanud taimemassist ei jõua ära laguneda ning kuhjub aasta-aastalt järve põhja järvemudana. Aegamööda (st aastasadade jooksul) täitub järvenõgu täielikult taimejäänustega ning järvemuda peal hakkab kasvama madalsoole iseloomulik taimestik.
B) mineraalmaa soostumine ehk soo maismaaline teke – toimub juhul, kui veerohkus on põhjustatud kehvast äravoolust (nt sademevesi ei saa mööda maapinda ära voolata) ja kõrgest põhjavee tasemest, mis ei lase sademeveel maapinda imbuda ning hoiab ala niiskena ka sademetevaesel perioodil. Põhjavee väljavoolu kohtades tekivad allikasood.
Ühe soo piires võivad esineda mõlemad soostumistüübid. Näiteks on soo keskmes kinnikasvanud järv, mida tunneme ära turbakihi all oleva järvemuda abil. Kunagise järve ümber on aga maismaalise soostumise vöönd. Soodele on iseloomulik ka laienemine, sest rabafaasist alates hakkab tasapisi kumeraks muutuva soo laelt valguv vesi muutma järjest märjemaks ka ümbritsevaid alasid, mis omakorda soodustab turba teket. See on hästi näha soosaarte „uppumisel“, kus esialgselt mineraalne kõrgendik jääb lõpuks tasapisi kasvava soopinna taustal hoopis madalamale ning lõpuks katab turvas kunagise kõrgendiku.
Turba ladestumine on väga aeglane. Üldiselt kulub ühe meetri turba tekkimiseks ligikaudu 1000 aastat, kuid kasvutempo võib olla ajaliselt ja ruumiliselt väga erinev. Nii võib turba teke sademevaestel kliimaperioodidel suisa katkeda ja turbalasund võib põlengute tagajärjel isegi õheneda. Veerohkemal ajal tüseneb turbakiht jõudsamini. Üsna tüüpiline on soode laienemine tavaliselt soo keskel oleva raba ümber kasvavate soometsade hävimise (tuli, tuul) sh. raiete tagajärjel.
Aegamisi kasvav turbakiht talletab endasse ka infot ümbritseva keskkonna kohta (näiteks tuulega kohale kantud õietolmu näol) ning on seetõttu väärtuslik „loodusarhiiv“. Eesti üks tuntuimaid soodeuurijaid, Viktor Masing, sõnas kord, et sood on juba oma vanuse tõttu loodusmälestised.
Kui ajalisest skaalast soostumise juures pisut täpsemalt rääkida, siis Kõrg-Eestis küündib mõne soo vanus 11 000 aastani. Madal-Eestis algas soostumine u 1500 aastat hiljem, seega 8500 aastat tagasi, mil kliima soojenedes soostumine intensiivistus. Veetaseme tõus soodustas ka madalsoode pindala kasvu; märkimisväärsem järvede kinnikasvamine algas umbes 6500 a tagasi. Samasse ajavahemikku jääb ka juba olemas olnud madalsoode arenemine siirdesooks ja seejärel rabadeks. Soode laienemise näitena on esitatud Soomaa arenguskeem.
Soomaa areng (Pajula, 1997 põhjal)
Võimalik on ka vastupidine protsess, kus veetaseme alanedes hakkavad üha jõudsamalt sootaimestikku asendama hoopis metsale omased taimeliigid. Siin mängib tähtsat rolli puude esinemine soos, sest võrade kaudu juhivad puud suures koguses vett maapinnast minema. Nii suudavad ka “uppuvad“ soosaared metsa olemasolul kaua aega soo “pealetungile” vastu panna, kuid puude kadumisel (lageraie, põleng, tormimurd) kaovad need saared kiiresti samblavaiba alla.
Teksti koostas: Marko Kohv
Viimati täiendatud: jaanuar 2025