Madalsoo
Eestis on soo esimeseks arengujärguks madalsoo. Madalsoode puhul koguneb vesi reljeefi madalamatesse osadesse, voolates kas ümbritsevalt alalt mööda maapinda kokku ja/või põhjavee väljavoolu tõttu. Selline vesi on suhteliselt mineraalaineterikas ja nii kasvab madalsoodes üldjuhul üsna lopsakas ja liigirikas taimestik.
Omapärased on lubjarikkad allikasood, kus põhiline osa veest tuleb sügavamatest põhjaveekihtidest ning maapinnale ladestub veest välja kaltsiumkarbonaat – allikalubi.
Seal, kus veetase on pikka aega väga kõrge, kujunevad lagedad madalsood e rohusood. Kus veetase aga tervikuna rohkem kõigub ning on just taimede kasvuperioodil madalam, kujunevad looduslikult soometsad. Kui soomets on kuivendatud, kujuneb sinna aastakümnetega kõdusoomets, kus lisandub varasematele puuliikidele ennekõike kuusk.
Põhilisteks turvast moodustavateks taimeliikideks on madalsoodes mitmesugused lehtsamblad ja tarnad ning pilliroog, puudest ning põõsastest on tavalised kask, pajud ja sanglepp. Lääne-Eesti madalsoodele on iseloomulik taim omapäraselt lõhnav porss. Enamik Eesti soodega seotud käpalistest (orhideed) kasvavad ennekõike madalsoos, vähemalt määral ka siirdesoos.
Madalsoos ladestuv turvas on suhteliselt rohkem lagunenud, mustjat värvi, toitaineterikas ning kuivendamisel muutub madalsoo heaks metsa- ning põllumaaks. Paraku ongi seetõttu tänapäevaks enamik madalsoid kuivendatud. Varasemalt kasutati madalsoid ka kuivendamata kujul (soo)heinamaade ning (metsa)karjamaadena. Eesti madalsoid on kuivendustööd kahjustanud kõige enam.
Eesti ilusaimad ja suuremad madalsood on Mahtra soostikus, Emajõe-Suursoos, Viidumäe kaitsealal ning Avastes.
Siirdesoo
Siirdesoo on soo arenguastmete alusel teine põhitüüp, mis seob endas nii madalsoo kui rabade omadusi, olles tavaliselt suhteliselt lühiajaline üleminekufaas. Taimestikus on nii madalsoodele iseloomulikke taimi nagu: pilliroog, tarnad ja ubaleht, kui ka pigem rabadele iseloomulikke liike nagu: turbasamblad, küüvits, huulheinad, jõhvikas. Siirdesoo mõiste ise on samuti üpris noor – see võeti kasutusele K. Kildema ettepanekul 1950. aastal üleminekusoo või rabasoo ja sooraba asemel.
Nagu kõigil kolmel soo põhitüübil, on ka siirdesool lagedad ja metsased alatüübid. Kui soisel alal kasvavad turbasambla sees läbisegi kased ja männid, võib tõenäoliselt olla tegemist siirdesoometsaga.
Siirdesood on ühed parimad jõhvikaalad Eestis. Looduslikult on paljudel rabade ümber siirdesoo “vöö” ehk märe. Siin, raba ja arumaa piiril, saab kokku rabalt allavoolav, toitainevaena vesi ning arumaalt pärinev mineraaliderikkam vesi – enne kuivendamist said paljud Eesti ojad alguse just märedest.
Võrreldes madalsooturbaga, on turbakiht siirdesoodes juba toitainete poolest vaesem. Turbalasundis märgib siirdesoofaasi tihti hästilagunenud, puidurohke turbakiht, sest lühikeseks ajaks on soos olnud puude kasvuks soodsad tingimused – turbasamblamättad on veetasemest pisut kõrgemal ning seal kasvavate puude juured ulatuvad samal ajal toitaineterikkamasse põhjavette.
Kuivendamisega muudeti siirdesood enamasti metsamaaks. Nõrgalt kuivendatud madalsoo võib samuti muutuda siirdesooks, sest veebilansis hakkab rohkem domineerima toitainetevaene sademevesi.
Suuremad säilinud siirdesood Eestis asuvad Emajõe-Suursoos ja Puhatu soostikus.
Raba
Soo viimane arengujärk Eestis on kõrgsoo ehk raba. Rabas on turbakiht sedavõrd paks, et taimejuured ei ulatu enam põhjaveeni. Turbast on tekkinud rabakuppel, mis on ümbritsevast alast kõrgem. Nii peavad rabataimed hakkama saama toitainetega, mis jõuavad rappa õhu kaudu sademevee ning tolmuna. Taolistes oludes suudavad kasvada üsna vähesed taimeliigid ning seetõttu on rabades tunduvalt vähem taimeliike võrreldes madal- või siirdesooga. Võtmeliikideks on siin erinevad turbasamblad, mis muudavad keskkonna ka väga happeliseks ja kus rabavee pH võib olla 3–4 nagu õunamahlal. Puudest suudab rabas vastu pidada ainult mänd. Rabamändidel on üsna omapärane kuju ning ülitihedad aastarõngad, sest puu kasvab väga aeglaselt.
Samas toimuvad raba pinna kumerdumise ning samaaegse laienemisega soovee liikumises suured muutused. Kui madalsoos valgub toiterohke pinna- ja põhjavesi soo servaaladelt keskosa suunas, siis kumera kujuga rabas hakkab vesi valguma keskosast serva suunas. Soo massiivis liikuv vaba vesi koguneb soopinna madalamatesse osadesse. Ja nii tekivad suured vesised lohud: älved – nn veepesad, mis on kaetud erkrohelist tooni turbasambaliikidega. Älveste vahel on peenrad ja/või avaveelised järvekesed e laukad. Kui inimesed räägivad sooga seotud hirmudest, on üheks sagedaseks põhjuseks hirm laukasse vajumise ees. Tegelikult on laukaid silmaga hästi näha. Pigem on peamised ohuallikad soos liikumisel hoopis älved – maa justkui on, aga astuda ei tohi, vesi justkui on, aga paadiga sõita ka ei saa.
Rabasid leidub kõikjal Eestis, eriti uhke on Soomaa suurim raba Kuresoo ning keerulise laugastikuga Nätsi-Võlla raba.
Inimesi meelitavad rappa eelkõige marjad – jõhvikad, murakad, joovikad e sinikad; soosaartel leidub mustikaid, kes on muidu tuntud ikka kui metsamarjad. Rabas kasvab ka harilikku kukemarja, mis on väga C-vitamiini rohke, kuid Eestis seda marja eriti ei korjata. Tegelikult leidub laiguti mõnes Põhja-Eesti rabas ka hariliku kukemarja alamliiki – põhja-kukemarja. Selle taime marjad on suuremad ning ta on tavaline moosimari Lapimaal.
Teksti koostas: Marko Kohv
Viimati täiendatud: jaanuar 2025
Viited:
Raukas, A. (koost). 1995. Eesti Loodus. Tallinn. Valgus. Eesti Entsüklopeediakirjastus. 606 lk.
Raukas, A., Teedumäe, A. (toim.). 1997. Geology and Mineral Resources of Estonia. Estonian Academy Publishers, Tallinn. 436 lk.
Pajula, R. 1997. Spatio-temporal development of the Soomaa mire system in SW Estonia. Ecology, pp. 194–208.