Ilmus Eesti tarnasid tutvustav raamat
Tarnad on soodes väga ohtralt kasvavad taimed ja seetõttu tundub see uudis kohane ka siin levitamiseks.
Raamatule sekundeerib hästi tarnadest rääkiv Novaatori 100 sekundi video
Mida kujutavad endast rahva seas ka pokudena tuntud tarnad ja mis muudab selle ääretult liigirikka taimeperekonna ainulaadseks? Neil teemadel räägib Tartu ülikooli botaanika osakonna vanemlaborant Mare Toom.
Äsja ilmus sarjas "Eesti elurikkus" TÜ Loodusmuuseumi ja botaanikaaia väljaandena raamat tarnadest, ühest huvitamast perekonnast taimeriigis. Lõikheinaliste sugukonda kuuluvaid tarnu tunneb rahvas rohkem pokudena, kuigi pokumättaid moodustavad neist üksikud. Pigem iseloomustavad tarnu lõikavad lehed. Tarnade teaduslik nimi Carextuleneb kreekakeelsest sõnast charaktos, mis viitabki leheservadel olevatele saagjatele hammastele.
Perekond on üks liigirikkamaid maailmas, umbes 2000 tarna liigist on Eestis esindatud ligi 70. Tarnadel on uskumatult palju omapära nii välisehituses kui ka molekulaarsel tasemel. Üheks tähtsamaks omaduseks on tarnade kromosoomide võime katkeda ja liituda uuesti, seetõttu võib kromosoomide arv olla liigisiseselt vägagi varieeruv. Varieeruvus peegeldub ka tarnade välimuses, liiatigi pole neil silmatorkavaid õisi ja see muudab tarnade määramise üsna keeruliseks. Tarnade peamisteks eristustunnusteks on pähikuisse koondunud põisikud.
Tarna põisik on täiesti ainulaadne moodustis - see on kandelehekesest moodustunud kotike, milles asub emakas koos areneva seemnega. Seega on tarnade seeme kahekordselt kaitstud.
Paljudel tarnadel on kooslustes ülitähtis roll. Olles soostunud niitude ja kallaste dominantliikideks, pakuvad tarnad elupaika selgrootutele, pisiimetajatele ja lindudele. Madalsoodes on nad peamised turbamoodustajad. Mõnel liigil on avastatud keskkonda puhastav võime, üksikuid neist on katsetatud ka vähivastaste ravimite loomisel.
Tarnad on paelunud paljusid inimesi. Ka maailmakuulus teadlane Karl Ernst von Baer oli tarnadest lummatud ning tahtis nende süstemaatikat valida oma doktoritöö teemaks. Mõttest tuli loobuda, kuna arstiteaduskonnas polnud selline teemavalik kohane.
