Sood maailmas

Soode ülemaailmsest levikust rääkides kerkivad kohe esile piirkonna-põhised küsimused erinevate soo-mõistete määratlusega (turbaala, soo, märgala vms), nende uurituse ning andmete vanusega. Siiski on püütud globaalset hinnata nii märgalade kui ka soode pindala. Tihtilugu on soode puhul sellistes kokkuvõtetes aga tegu vähemalt osaliselt hoopis endiste soode ehk turbaaladega, sest turba olemasolu/puudumist on lihtsam määrata ning andmed püsivad kauem tõesed (turbakihi kadumiseks kulub aastakümneid). Kõike seda silmas pidades saab öelda, et Maal leidub turbaalasid kõikidel kontinentidel va Antarktika. Kogu Maa pinnast on tänapäeval soodega kaetud ca 3% (4,16 miljonit km²).

Riikide territoriaalse jaotuse põhjal katab turbaala vähemalt 2000 km² 44 riigis. Turbaala pindala poolest on riikide hulgas juhtpositsioonil Venemaa, Kanada, USA ja Indoneesia. Neis riikides kokku paikneb 85% maailma turbaaladest. Eesti on selles pindala-põhises nimekirjas 22. positsioonil. Nagu viitavad riikide asukohadki, paikneb vähemalt 80% turbaaladest põhjapoolkera parasvöötmes või lähisarktilises vöötmes, 15-20% turbaalasid leidub troopilistes või lähistroopilistes vöötmetes (Amazonase ja Kongo jõe valgaladel ning Indoneesia ja Malaisia saartel). Ainult väike osa turbaalasid leidub lõunapoolkera paras- või lähisantarktilises vöötmes.

Originaaljoonis: Lehner & Döll, 2004. Development and validation of a global database of lakes, reservoirs and wetlands. Journal of Hydrology, 1-4, 296. Eestindas Marko Kohv.

Sõltuvalt kliimavöötmest, pinnamoest, lähtekivimi veepidavusest, varieeruvad ka soode nn väljanägemine ning muud omadused. Suurtel laiuskraadidel (pms tundras) ning vertikaalse tsonaalsuse korral on maapinna pidev (igikelts) või ajutine külmunud olek tinginud polügonaalsoode tekke jõeorgudes ja järvede kaldail. Sellistes soodes moodustavad igikeltsa korrapäraseid lõhesüsteeme järgivad turvastunud vallid ja nendevahelised madalad veekogud väga raskesti läbitava maastiku.

Pisut lõuna pool, on metsatundrale iseloomulikud mitmesugused külmakerkelised moodustised. Jääst tuumaga  ning turbakihiga kaetud, tavaliselt paari meetri kõrguseid kühmusid kutsutakse palsadeks. Kühmude- vahelisel alal on tavalised tarnasood ja  nii kutsutakse sellist omapärast märgala palsasooks.

Metsavööndis muutuvad sood mitmekesisemaks. Nt põhja-taigavööndis levinud aabasoid ilmestavad kitsad looklevad, rööbitised või kokkukoonduvad rabapeenrad, mille vahel on ulatuslikumad madalasoo-laadsed alad. Selliseid soid on palju näiteks Lapimaal.

Maapinda hakkab ilmestama ka Eestis tuntud madalsood, siirdesood ja sademetoitelised rabad. Väga niiskes merelises parasvöötmes nagu Iiri- ja Šotimaal on levinud vaipsood, mis katavad ühtlase kihina kogu maastikku.

Veelgi lõunapool hakkavad lagesoode asemel domineerima mitmesugused soometsad nagu küpressisood Floridas, kuni 80m kõrguste puudega troopilised soometsad, kõrgemate, lagedamate sademetoiteliste padang-ide ümber Kagu-Aasias. Troopilises kliimavööndis on mererannikutel on levinud ka omapärased mangroovimetsad, kus puud kasvavad otse soolases ookeanivees.

Üldiselt on lõunapoolkeral soid tunduvalt vähem kui põhjapoolkeral. Kõrgematel laiuskraadidel esinevatest soodest on lõunapoolkeral tuntumad näiteks Uus-Meremaa ning Tulemaa padjandsood ning mägisemates piirkondades levinud aabasoode–laadsed ribasood.

See on vaid väike väljavõte maailma soode eri tüüpidest, detailsemalt infot leiab tekstis olevate linkide ja viidete kaudu.

Viited:

Rydin, H.; Jeglum, J. 2006. The biology of peatlands. Oxford, University Press.

Valk, U. 1988. Eesti sood. Tallinn. Valgus. 

Põhja-Ameerika sood ja sooelustik (ingl. k.)

Uus-Meremaa sood (ingl. k.)

Lõunapoolkera sood (ingl. k.)

Kagu-Aasia troopilised soometsad (ingl. k.)

Malaisia soode ülevaade (ingl. k.)