Inimene ja soo

“Esimesed Eesti asukad eelistasid oma kodud rajada veekogude kallastele ja mineraalmaale, vältides suuri sooalasid” (Hiiemäe, 1988: 221). Samas läbisid jõed, kui head liikumisteed, just suuri sooalasid, aga kuna jõgede kaldad olid siis märksa kõrgemad, oli inimeste eluasemeks paljudel juhtudel ikkagi mineraalmaa. Seetõttu tekib kiviaegsete asulate paiknemist vaadeldes tunne (vt Jaanitsa skeem, 1992: 43), et muistsed asulad paiknesid soos. Tegelikult on aastasadade jooksul toimunud jätkuv soostumine ning muistsed mineraalmaa ja lammialad on kaetud nüüdseks turbalasundiga.

Hiljem on soodesse aegade jooksul siirdutud pakku sõdade, kurjade mõisnike, nekrutiksvõtmise ning nakkushaiguste eest. “Igapäevaselt ei olnud muistsel põlluharijal sohu eriti asja, küll aga käidi seal jahil. Aegadel, mil metsas küttimise õigus kuulus mõisale, oli talumehest kütil toidulisa hankimiseks otstarbekam taanduda vähemkäidavatesse paikadesse” (Hiiemäe, 1988: 221).

Lisaks kasutati soid taliteedena, sest külmunud lagesoo oli kergesti läbitav ning nii olid taliteed enne raudteetransporti väga olulised kaubateed. Taliteed püsisid aastasadu samades kohatades ning nende äärde rajati puhkamiseks ja vaimukosutuseks kõrtsegi. Nii oligi enamik sooaladel asuvatest, tänapäeva mõistes "mõttetus" kohas tunduvatest (kõrtsi)varemetest, mõeldud omal ajal just taliteedel liikujate peibutamiseks. Kunagised taliteed on näha vanadelt kaartidelt ning kohati paistavad välja ka tänapäevastelt ortofotodelt. Kõrvalolevalt kaardilt näeme kunagist Kesk-Eestit ja Peterburi ühendavat taliteed nn "Viru teed" kulgemas üle Sirtsi soo. Raudteevõrgu ja maanteede arenedes taliteede osatähtsus kadus.

Suur osa sooservadest ning madalsoodest olid kasutusel ka heina- ja karjamaadena. Tasapisi kasvava rahvastiku tõttu aga hakati järjest enam otsima viise, kuidas soid muuta viljakandvaks põllumaaks.

Toetudes Sooviku ja Tomsoni (2001) artiklile, teostati maaparandusuuringuid aastatel 1910–1919 peamiselt balti mõisnike initsiatiivil. Ajavahemikul 1920–1944, Eesti Vabariigi ajal, uuriti soode kõlbulikkust taimekasvatuse eesmärgil, tehti kuivenduskatseid madalasoos, tehti katseid soomulla liivatamisel, uuriti soode jäätumissügavust ning mineraalmulla turvastamise võimalikkust.

Kolmandal etapil, 1944–1956, toimus jätkuv soode kuivendamise intensiivistumine ning praktikasse jõudnud ideed muutsid soode ilmet kohati tundmatuseni. Samas ei ole täielikult tõene seostada soode intensiivset kuivendamist ning turbatootmise arendamist just Nõukogude Liiduga. Näiteks Soomes kuivendati 1950. aastatel sooaladest kaks kolmandikku 10 miljonist hektarist (Lehtinen, 2000).

II maailmasõja ajal ning eriti sõjajärgsetel aastatel muutus soo oluliseks veel metsavendade jaoks, kes esiisade kombel püüdsid paljude jaoks tõrjutud looduskeskkonnast leida ellujäämiseks tuge ning pääseda sotsialistliku korra repressioonidest.

Viited:

Einer, V. 1980. Vanade soosildade jälgedel. Eesti Loodus 3: 188–189.

Hiiemäe, M. 1988. Sood rahvapärimuses. Eesti sood, (toim. U.Valk). Tallinn: Valgus, 221–223.

Joandi, J. 1990. Taliteid Viljandimaa ja Pärnu vahel. Eesti Loodus 41 (4): 257–261.

Lehtinen, 2000.Mires as mirrors. Peat-lands – hybrid landscapes of the North. Fennia 178 (1), 125–137.

Paal, T. 2011. Metsamarjade ja seente varumine. Akadeemilise Metsaseltsi toimetised XXV. Metsa kõrvalkasutus Eestis, (toim-d. Kusmin, T; Meikar, T.). Tartu: Eesti Metsaselts, 67–72.

Pungas, P., Printsmann, A. 2010. Soo rollid ja sookollid. Tulnukad ja internetilapsed. Uurimusi noortekultuurist. (E. Kalmre toim.).Tänapäeva folkloorist 8. Tartu, 257–278.

Sepp, M. 2001. Sookultuuri vanemast ajaloost Eestis. Eesti Maaparandajate Selts. Toimetised, 5. Tallinn.

Soovik, E.; Tomson, H. 2001. Maaparandusuuringutest Eestis. Eesti Maaparandajate Selts. Toimetised, 5. Tallinn