Turbatööstus Eestis

Turvas on iseäralik maavara, sest aegamisi see taastub. Eesti pindalast hõlmavad turbaalad ligi 22%, millest kolmandik on turbamaardlatena arvel. Uuritud turbavarust on alla 1/3 loetud kasutatavaks varuks, millest on omakorda kaevandamislubadega kaetud ca 2% kõigist turbaaladest. 

Esimesed turba kasutamisega seotud andmed pärinevad Eestis peamiselt 18. sajandist. Hupel on 1777. aastal välja antud raamatus kirjeldanud turvast kui kütteainet, mida paljud mõisad kasutavad oma rehtedes ja viinaköökides. Kuni 19. sajandi  keskpaigani lõigati turvast käsitsi.

Turba kaevandamine enne II maailmasõda oli prioriteetne eelkõige aegadel, mil küttevarud puudusid odava Inglise kivisöe impordi vähenemise tõttu tõttu (nt I maailmasõja ajal) või metsasuse vähenemise tõttu kriitilise piirini (1920-1930. aastatel). Paralleelselt toimus tööstuse mehhaniseerimine.

II maailmasõja järgse küttekriisi tõttu toimus turbatööstuses kiire areng – turbaga kütmine pidi Eesti kütteprobleemid lahendama seni, kuni põlevkivitööstus saab jalad alla. Aastatel 1950–1960 kasutati turbatoodangut vaid siseriiklikult. Lisaks järjest suurema hulga masinate kasutuselevõtule, üritati kasutusele võtta ka uusi turbavarusid. Lisaks küttele, kasvas kolhooside loomisega ka alusturba kasutamise vajadus. Samuti alustati väetusturba tootmist. 1960. aastatel algas briketitootmise buum.

Samas arvati looduskaitseringkondade õhutusel osa soodest kuivendatavate maade hulgast välja ning hakati moodustama kohaliku tähtsusega kaitsealasid. Järgmisel kümnendil moodustati ühine Tootmiskoondis Tootsi. Suur osa kütteturba kasutamisest lõpetati, sest suurtarbijatest katlamajad läksid üle õli- ja gaasiküttele, samas laiendati kasvuturba valikut väiketarbijatele ja aianditele. Aastaid 1981–1990 loetakse turbakaevandamise kõrgajaks, mil aastas kaevati kütte-, alus- ja kasvuturvast kokku ca 2,5 miljonit tonni. Eesti taasiseseivumisel likvideeriti kolhoosid ning sovhoosid ja sellega langes nõudlus allapanuturba järele. Turbatööstus hakkas ümber orienteeruma, et sobituda välisturu nõuetega. Viimasel kümnendil on uuesti tootmisse hakatud võtma aastaid kasutuna seisnud väljakuid.

21. sajandil on turbatootmismahud kõikunud olenevalt ilmastikust 1 miljoni tonni läheduses, hetkel toodetakse Eestis turvast ligikaudu 184 ruutkilomeetril. Vähelagunenud turvast kasutatakse peamiselt aianduse ja see valdavalt eksporditakse, hästilagunenud turvast aga kasutatakse enamasti kohalikes katlamajades (näiteks Tartus ja Pärnus) sooja tootmiseks.

Turbakaevanduse tähtsamad kohad on olnud Lavassaare, Oru, Ulila, Sindi, Tootsi jmt.

Pildimaterjali koos põhjaliku kirjeldusega leiab Mäeinstituudi teemalehelt, mis käsitleb turvast ja turbatööstust või Turbaliidu kodulehelt.

Viited:

Kään, T., Niitlaan, E. (koost.) 2012. Eesti turbatööstuse ajalugu. AS Pakett. In Nomine OÜ.

Paal, J. (koost). 2007. Viisteist aastat Eesti Turbaliitu. Eesti Turbaliit, Tallinn.