Pärand soodes
Reaalseid ohte kätkevana ning ajutise pelgupaigana on soo olnud pigem “olla-lastud-maa”. Mall Hiiemäe sõnul on soo üldjoontes koduvälise keskkonnana inimestesse sisendanud kindlusetusetunnet enam kui sagedamini külastatav mets, kuigi eesti folklooris on jutte kohtumistest millegi või kellegi üleloomulikuga metsas tunduvalt rohkem kui samalaadsetest kokkupuudetest soos. Soid tuli peljata mitte ainult üleloomulike jõudude pärast, vaid erinevate lugude kaudu püüti eriti lapsi sohu minekust hoida, sest eksimisvõimalused ning vajumine älvesse võivad sooskäijat tõepoolest varitseda. Rahvausundis on soodega seonduvalt olnud kesksel kohal üleloomulik kogemus, s.t haldjatest ja eksitajatest ei räägitud pelgalt abstraktsel tasandil, vaid uskumusi täiendati oma vahetute kogemuste kirjeldustega. Tänapäeval kasutatakse eesti folklooris eksisteerinud eksitajate jt üleloomulike olenditega seotud pärimust pigem soo külastamise õhutamiseks kui soos varitsevate ohtude eest hoiatamiseks. Soo on olnud alati pisut müstiline paik.
Peamiselt tänu kooliharidusele on alates 1960.–70. aastatest tõusnud inimeste teadlikkus soode kui ökosüsteemide olulisest rollist elamisväärsema keskkonna tagamisel. Usutakse, et sood on midagi Eestile ainuomast, mida tuleb hoida ja kaitsta nii omadele kui ka võõrastele näitamiseks, aga ka omade ja võõraste eest. Lisaks on tänapäeval suurenenud soode tähtsus nt siseturistide hulgas seoses sinna laudteede ning vaatetornide rajamisega, mis omakorda toetab suhteliselt turvalise ja kõrge rekreatiivse väärtusega maastiku kujunemist.
Huvitav on ka see, et laudteede ja vaatetornide levimise tõttu on nad muutunud lahutamatuks osaks soo kuvandist. Ühelt poolt on tore, et soos käiakse sellevõrra rohkem, kuid teiselt poolt jääb tagasihoidlikuks vahetu nn sookogemuse võimalus.
Järgnevatelt Maa-Ameti Geoportaali kaardirakendustelt on võimalik leida ka soodega seotud pärimust: rahvusparkide mälumaastikud, pärandkultuuri kaardirakendus.
Omaette huvitav teema on arheloogia soodes. Enamusele inimestele seostub see soolaipadega (NG populaarteaduslik lugu inglise keeles), ka Eestist on leitud üks surnukeha Rabivere rabast. Täpsemalt on sellest leiust kirjutatud ka 2016.a arheoloogiaajakirjas "Tutulus", kahjuks pole aga selle numbri lood veel internetis üleval. Pisut varasemas, 2013. aasta numbris räägib Kaarel Sikk sooarheoloogiast pisut üldisemalt ning see number on olemas ka internetis (loe alates lk 39)
Viited:
Pungas, P., Printsmann, A. 2010. Soo rollid ja sookollid. E. Kalmre (toim.) Tulnukad ja internetilapsed. Uurimusi noortekultuurist. Tänapäeva folkloorist 8. Tartu, 257–278.
Pungas, P., Võsu, E. 2012. Dynamics ofliminality in Estonian mires. Andrews, H., Roberts, L. (toim.) Liminal landscapes. Travel, experience and s paces in-between. Routledge.
Pungas-Kohv, P., Keskpaik, R., Kohv, M., Kull, K., Oja, T., Palang, H. 2015. Interpreting meaning of mires.Common perception and changing practices. Fennia.
