Inimene ja korilus
Enne 20. sajandit oli eestlaste toidulaud oma koostisainete poolest pigem ühepalgeline kui rikkalik. Pärast maaviljeluse keskseks elatusalaks kujunemist moodustasid põhiosa Eesti talurahva toidust paljude sajandite vältel mitmesugused teraviljatoidud, mida täiendasid soolasilk, sealiha, piim ja tangud (Troska, Viires: 2008: 264; Moora 2007: 35). Loodusannid, sealhulgas marjad, pakkusid hooajaliselt küll väikest toidulisa ja vaheldust, kuid seda eeskätt kevadsuvisel ajal, mil lihavarud lõppesid või pigem häda pärast, ja eeskätt vaesemates peredes ning ikalduse aegadel (Moora 2007; Luts 2008; Kalle & Sõukand 2011). Ulatuslikumalt hakkas eestlastest maarahvas metsamarjade korjamisega koduseks tarbeks tegelema 20. sajandi esimestel kümnenditel, kui õpiti valmistama erinevaid hoidiseid ning tekkis ka rohkem teadmisi ja võimalusi marjade säilitamiseks.
Marjade säilitamise juures mängisid esialgu aga suurt rolli marjade endi biokeemilised omadused, inimese lisatud säilitusained (eelkõige suhkur) ning anumad ja säilituskeskkond tervikuna. Peamised marjad, mida talupoja toidulaualt võis leida olid pohl, jõhvikas ja mustikas, kuna neis leidub looduslikke konservante – orgaanilisi happeid, mis loob ebasoodsalt happelise keskkonna pärmseente, hallituse kui ka bakterite levikuks. Sageli korjati pohli, jõhviakt ja mustikat ka müügiks, sest neid on hea transportida. Seevastu metsvaarikaid, metsmaasikaid, murakaid vms. nn "kallimaid" marju korjati ning söödi kohapeal või korjagi nt mõisnikele või jõukamatele inimestele koheseks müügiks.
Argipäeva toidulaud jäi ka nõukogude ajal lihtsaks ja talupoeglikuks. Tagasihoidlikku toidukaupade valikut korvati isekasvatatud aiasaadustest ning metsa-andidest kodus valmistatud hoidistega. Säilitamiseks vajalikest vahenditest oli puudus nii suhkrust, purkidest kui viimaste sulgemisvahenditest. Seetõttu oli marjaliikidest hoidistamiseks endiselt sobivaimad vähest suhkrut vajavad marjad nagu pohl, jõhvikas ja mustikas. Koriluse kontekstis väärib märkimist seegi, et nõukogude ajal kasutati korilust (eriti just soode "külastamist") nn kogukonnatunde loomisena, sest massilised ühiskülastused soodesse tingisid 1970. aastatel mõnel juhul pea tervikliku jõhivkasaagi ärakorje, marjataimede kahjustamise, millele lisandus tallamisest juba sooelustiku kahju.
Defitsiidimajandus kestis paarkümmend aastat, mis peale mõningast leevendust, intensiivistus enne Eesti taasiseseisvumist uuesti. Marju korjagi müügiks, mis nii mõnelegi nobenäpust õpetajale võimaldas lisasissetuleku hilissuvisest ajast. Hoidistamise tehnikas tõi olulise muutuse sügavkülmikute ilmumine müügilettidele. Purkide pesemised ning pikaajaline moosi keetmine asendus tunni-paarise marjade puhastamise ning külmikusse asetamisega. Tänapäeval käiakse metsas endiselt marjul, sest metsamarjad on "õige mekiga". Pigem nähakse nendes juba delikatessi, millega pannkoogihommikuid ilmsetada. Marjade korjamine ise ei ole mitte niivõrd (tüütu) kohustus, vaid mõnus seltskondlik kasulik ajaviide.
Viited:
Bardone, E., Pungas-Kohv, P. 2015. Changing values of wild berries in Estonian households: Recollections from an ethnographic archive. Journal of Baltic Studies.
Kalle, R. & Sõukand, R. 2012. Historical Ethnobotanical Review of Wild Edible Plants of Estonia (1770s-1960s). Acta Societatis Botanicorum Poloniae. 81, 4, 271–281.
Luts, A. 2008. Loodusvarud majandamises. Rmt-s Viires, A., Vunder, E. (toim.) Eesti rahvakultuur. Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 107–135.
Moora, A. 1981. Marjad rahvatoidus. Eesti Loodus 6, 567-570.
Moora, A. 2007. Eesti talurahva vanem toit. 2. trükk. Tartu. Ilmamaa.
Paal, T. (2011) ‘Metsamarjade ja seente varumine’, in Kusmin, T., & Meikar, T. (eds.) Akadeemilise Metsaseltsi Toimetised XXV, (Tartu, Eesti Metsaselts), pp. 67–72.
