Soode uurijatest
Kuna soid on Eestis palju, siis teaduslikust vaatenurgast on pälvinud nad tähelepanu juba ammu. Järgnevalt saabki lühidalt tutvuda siit ilmast lahkunud soode uurijate tegevusega. Tänapäevalgi aktiivselt soodega tegelevate inimeste kohta vt Märgalade Ühingu liikmete kirjeldusi koos kontaktidega.
Johannes Christop Klinge (1851–1902) töötas Tartus era-dotsendi ja botaanikaaia direktori abina. 1879. a hakkas ta esimesena tollasel Venemaal lugema originaalset loengukursust soodest, mille ta nimetas “telmatoloogiaks” (telma – ladina k. soo). Klinge kaks tähelepanuväärsemat panust sooteadusesse: ta tõestas ja selgitas esmakordselt, mil viisil järved hakkavad kinni kasvama tuulealusest küljest (tuntud ka Klinge seadusena). Klinge kirjeldas soode turbamassi laialivalgumist suurte sadude järgselt (solifikatsioon), mis eriti nõlvadel paiknevates vaibasoodes võivad põhjustada suuri probleeme.
Brüoloog Edmund A. Russow (1841–1897) oli TÜ botaanika-professor, kelle olulisemate tööde hulka kuuluvad uuringud turba-sammalde anatoomiast ja takso-noomiast. Koos oma õpilase, koolmeistrist G. K. Girgensoniga on nad esmakirjeldanud ja nimetanud 8 turbasamblaliiki, s.h. Wulfi turbasammalt Tartu lähedalt Tähtvere mõisa soostunud metsast.
Eduard Markus (1889–1971) töötas eradotsendina TÜ-s. Tuntud olid tema õpikud ja kooligeograafia alased tööd. Soodes uuris kodukoha (Alatskivi) ümbruse soid ja metsade soostumist, paistes silma kompleksse lähenemisega, hõlmates kõiki olulisemaid maastikuelemente. Soostumisprotsessi ja üksikute soo-osade kompleksne käsitlus sai üheks mudeliks tema tähtsaimale teoreetilisele tööle "Looduskompleksid” 1925. a.
TÜ eradotsendi Paul Wilhelm Thomsoni (1891–1957) olulisemaks rolliks oli palünoloogiateaduse käivitamine Baltimaades. On kirjutanud paarkümmend teadusuurimust, käsitledes sh. Eesti taimkatte kujunemist; järvede mültumist e kinnikasvamist; tõstatas ühenda esimestest 1920. aastatel küsimuse rabade (loodus)kaitse vajadusest; avaldas töid rabataimede leviku uurimistulemustest, Ida ja Lääne-Eesti tüüpi rabade erinevustest (1925) ning mikro-topograafiast. Thomson on ka esimese eestikeelse indikaatortaimi käsitleva artikli autor (Lubjaindikaatorid madalsoos, 1926), samuti oli ta aktiivselt tegev Tooma Soojaamas.
Professor Viktor Masing (1925–2001) uuris esmalt rabade linnustikku, hiljem viis läbi teedrajavaid uuringuid rabade taimkatte(mustrite) ja mikrotopograafia arengu kohta. Ühtlasi on ta mitme sooteadusliku monograafia (kaas)autor. Viktor Masingul oli väga suur panus 1970. aastatel peetud diskussioonis soode, sh eriti rabade tähtsuse ja kaitse-väärtuse selgitamisel, mille tulemusena loobuti kõigi soode kuivendamise kavadest ning 30-s paremini säilinud ja esinduslikumas soos moodustati sookaitsealad. Tal oli oluline roll ka teaduse ja looduse tutvustajan, raamatute autorina ning väga paljude telmatoloogiliste lõputööde ja dissertatsioonide juhendaja. Pikemalt saada Viktor Masingust lugeda TÜ botaanika osakonna vastavalt leheküljelt.
