Siirdesood

Soo põhitüübi teiseks arengujärguks on siirdesoo. See sootüüp seob endas nii madalsoo kui rabade omadusi, olles tavaliselt suhteliselt lühiajaline (st mõnisada aastat) üleminekufaas.  Siirdesoo mõiste ise on  üpris noor – see võeti kasutusele K. Kildema ettepanekul 1950. aastal üleminekusoo või rabasoo ja sooraba asemel.

Siirdesoodes on turbakiht tüsedam ning kuivendamine selletõttu vaevalisem, siiski on ka enamik siirdesoid tänapäeval paraku muudetud kuivendatud metsamaaks või põllumaaks. Suuremad siirdesood on Eestis säilinud Emajõe-Suursoos ja Puhatu soostikus.

Turbas märgib siirdesoofaasi tihitlugu puidurikas turvas, sest lühikeseks ajaks on puude kasvuks soodsad tingimused - turbasamblamättad on pisut veetasemest kõrgemal ning puude juured ulatuvad samal ajal toitaineterikkamasse põhjavette. Turbalasundi edasisel kasvamisel aga ei ulatu puujuured õige pea enam toitaineteni ning soo muutub lagedaks.