Rabad

Soo viimane arengujärk Eestis on kõrgsoo ehk raba. Rabas on turbakiht sedavõrd paks, et taimejuured ei ulatu enam põhjaveeni. Nii peavad rabataimed hakkama saama toitainetega, mis jõuab rappa sademevee ning tolmuga. Taolistes oludes suudavad kasvada üsna vähesed taimeliigid ning seetõttu on rabades tunduvalt vähem taimeliike võrreldes madal- või siirdesooga.

Samas toimuvad raba pinna kumerdumise ning samaaegse laienemisega soo vee liikumises suured muutused. Kui madalsoos valgub toiterohke pinna- ja põhjavesi soo servaaladelt keskosa suunas, siis rabas muutub pinnavee voolusuund (raba pind on ju kumer) ja see hakkab valguma keskosast serva suunas. Soo massiivis liikuv vaba vesi koguneb soopinna madalamatesse osadesse. Ja nii tekivad suured vesised lohud – älved – nn veepesad, mis on kaetud erkrohelist tooni turbasambaliikidega. Älveste vahel on peenrad ja/või avaveelised järvekesed e laukad. Kui inimesed rääkivad sooga seotud hirmudest, on üheks sagedaseks põhjuseks hirm laukasse vajumise ees. Tegelikult on laukaid silmaga hästi näha. Pigem on peamised ohuallikad soos liikumisel hoopis älved – maa justkui on, aga astuda ei tohi, vesi justkui on, aga paadiga sõita ka ei saa.

Rabasid leidub Eestis eelkõige Kirde- ja Lõuna-Eestis. Suurimad rabamassiivid on nt Muraka, Epu-Kakerdi.

Inimesi meelitavad rappa eelkõige marjad – jõhvikad, murakad, joovikad; soosaartel leiduvad mustikad. Tegelikult leidub rabas ka kukemarja, mis on väga C-vitamiini rohke. Samas on kukemarja nn kasutusharjumus aktiivne eelkõige Skandinaavias.