Ajalugu Eestis
1935. aastal võeti vastu esimene Eesti looduskaitse seadus.
Esimene kaitseala sooalale loodi 1938. aastal Ratva rappa (Ratva raba reservaat), mille loomise peamine eesmärk oli kaitsta kaljukotkaste pesitsusala. Tollal oli tegemist Eesti suurima kaitsealaga – 1110 ha. Soode üha intensiivsem kuivendamine, viimase tulemusel suure koguse süsiniku vabanemine õhku, vee kvaliteedi halvenemine, liigilise mitmekesisuse vähenemise oht jne. soodustasid looduskaitsega tegelejaid leidma institutsionaalseid lahendusi, st peagi loodi kaitsealasid juurde. 1957. aastal loodi Matsalu, Nigula raba ja Viidumäe kaitsealad.
Halvenenud keskkonnaseisundi tulemusena käivitus 1970. aastatel vastupanuliikumine, mille raames toimus looduskaitsjate, eesotsas Viktor Masingu (1925–2001), põhjalik selgitustöö soode vajalikkusest Eesti Looduse artiklite vahendusel (nt Masing 1968, 1970). Soode sõja all tuntud looduskaitsjate vastupanuliikumise lõpplahenduseks sai 1981. aasta 30 sookaitseala loomisega, kogupindalaga 122189 ha. ”Sookaitsealade ülesandeks on kaitsta Eesti NSV-le iseloomulike soomastikke, et säilitada seal peamisi veehoiu-, väärtuslikke turba- ja marjaalasid, kindlustamaks sooökosüsteemide loodusliku arengut, ühtlustamaks jõgede aastaringset äravoolu, tasandamaks intensiivselt majandatavatel põllumajandusmaadel ilmnevat negatiivset mõju ning loomaks võimalusi ressurssoloogiliseks ja sooteaduslikuks uurimistööks (Sookaitsealade kaitsekorralduseeskiri).
Sellega tõusis sookooslus võrreldes nt metsa, niitude, mere või järvedega tähelepanu keskmesse. Peale taasiseseisvumist 1991. aastast, on Eesti liitunud mitmede rahvusvaheliste konventsioonidega; samuti on Eesti märgaladest 17 Ramsari alad (2015. jaanuari seisuga).
Eesti Keskkonnaagentuuri info põhjal on 2015. aasta jaanuarikuu seisuga Eesti territooriumist (v.a Peipsi järv ja Võrtsjärv) kaitse all 18,4%. Sood katavad Eestist 5,52%, millest omakorda on kaitse all 73,4%. Kõigist kaitstavatest aladest (mitte ainult maismaa osast) moodustavad sood 11,3%.
Paralleelselt looduskaitsega, on üha enam hakatud tähelepanu pöörama keskkonnateadlikkuse tõstmisele ning looduse, sh soode tutvustamisele nii kohalikele kui ka turistidele. Üha enam on kasvanud nn ajaloolise ja kultuuripärandilise dimensiooni rõhutamine. Loodushariduses on kasvanud faktiteadmiste asemel ümbritseva keskkonna tajumise ja tunnetuse osatähtsus.
Viited:
Kohv, M., Salm, J-O. 2012. Soode taastamine Eestis. Eesti Loodus.
Masing, V. 1968. ″Rabadest, nende arengust ja uurimisest.″ Eesti Loodus 8: 451–458.
Masing, V. 1970a. ″Kas rabad on tõesti nii kohutavad?″ Eesti Loodus 7: 386–391.
Masing, V. 1970b. ″Mida teha rabadega I?″ Eesti Loodus 8: 473–477.
Masing, V. 1970c. ″Mida teha rabadega II?″ Eesti Loodus 9: 515–520.
Pungas-Kohv, P.; Keskpaik, R.; Koh, M.; Kull, K.; Oja, T.; Palang, H. 2015. Interpreting Estonian mires: common perceptions and changing practices. Fennia (accepted)
Tõnisson, A. 2006. Esimene Eesti looduskaitse seadus. Tallinn. Huma.
Tõnisson, A. 2014. Loodushoiu sajand. Eesti looduskaitse 1910–2010. Tallinn. Oomen.
